Andres Langemets: EV 90 — mida me tähistame?

Noh, EV 90 on tore küll, kuigi teame, et seda riiki vahepeal pool sajandit ei olnudki. Välja arvatud mõned välisesindused, mis hoidsid meie järjepidevust ja millest sai 1990. aastate algul iseseisvuse taastamise nurgakivi.

Aga puhtkeeleliselt on probleem ka sõnadega ’Eesti’ ja ’vabariik’. Ajaloolased jäävad vist igavesti vaidlema, kas Läänemere kallastel elanud ja Tacituse mainitud

aestii

all mõeldi eestlaste esivanemad või mitte, igatahes ei ristinud meie isamaad Eesti nimega algul mitte eestlased ise, vaid saksa pastorid (

Est-

,

Ehst-

jne

–land

) ning levinud legendi järgi juurutas Eesti nime eestlastest maarahva jaoks alles papa Jannsen.

Aga sinnasamasse 19. sajandisse jääb ka sõna ’vabariik’, mille algupära palusin selgitada keeleetümoloogil Udo Uibol. Ta oli küsimuse üle rõõmsalt üllatunud ja lubas järele uurida. Küsisin talt ka soome tasavalta kohta — selle leidis Udo Uibo soome etümoloogiasõnaraamatust üles: olevat Elias Lönnroti sõnatuletis 19. sajandi keskelt. Soome tasavalta on aga vastavale riigikorrale siiski üsna lähedal, sest ta sisaldab Suure Prantsuse revolutsiooni lipukirja égalite mõistet. Tasavalta võiks seega tõlkida ka ’võrdsusvõim’.

Aga ikka see eestlaste ’vabariik’?! Saksa ajaloos on olnud riiklikke moodustisi, mida kutsuti Freistaat, kuid neil polnud vastava respublikaanliku riigikorraga midagi pistmist (küll võis sõna ise olla vastava eesti sõna eeskujuks). Tavaliselt olid selliste “vabariikide” eesotsas mingid vürstikesed ja tegu oli sügavalt feodaalsete moodustistega, mille püsimise tõttu ei tahtnud kuidagi tekkida sellist moodustist nagu Saksamaa.

Kõigis indoeuroopa keeltes kasutatakse erilise riigikorra tähistusena muidugi ladina keelest ja Vana-Roomast pärit mõistet res publica, mis tähendas vastanduvalt keiserlikule monarhiale rahvalikku ehk respublikaanlikku riigikorda. Grenzstein olevatki Olevikus tarvitanud sõna ’rahvariik’, aga käibele see siiski ei läinud. Kusjuures ka ’vabariik’ oli selleks ajaks keeles juba olemas.

Küllap algupära ükskord kuidagi selgub. Kuid ikkagi — mida me nüüd eestlastena tegelikult mõtleme vabariiklaste ja vabariikliku riigikorra all? Kui on tegu iseseisva riigiga, siis ta on ju loogiliselt ühtlasi vaba. Kui selles riigis on tüüpe, kes tegelevad vabariiklusega, siis mida nad siin veel taotlevad? Kas olla riigist vabad või olla riigikodanikena vabad — aga millest? Keeleliselt on asi igatahes äärmiselt segane.

Kui luuleliselt olematu maa Eesti on lisaks kõigele ka “vaba riik”, siis mis riigikord võiks selles riigis olla? Kas Eesti kuningriik ei saaks olla vaba riik? Saaks küll! Jne, jne.

Niisiis, daamid ja härrad, mida või mis asja me varsti tähistame? Riiklust või riigikorda, poliitilist süsteemi või esiisade priiust? Või mida? Piinlik siiski, et me pole 90 aasta jooksul suutnud endale selgeks teha oma riigi tegelikku nime ja selles kehtivat õiguslikku riigikorda ning kõhklusi on ka tema tegeliku vanuse suhtes (kui silmas pidada poole sajandi pikkust poliitilise hibernatsiooni või riigikaotuse aega, nagu on öelnud Hando Runnel).

Aga ega pidu kõige selle segaduse tõttu pidamata jää!