Eiki Berg: Mida tähendab Kosovo iseseisvumine?
Sõdadevaheline periood lisas rahvusvahelisele õigusele veel Montevideo konventsiooni riikide õigustest ja kohustustest (1933), mis nägi ette need olukorrad, kus ühe riigi faktiline kontroll suveräänsuse ja territooriumi üle andis teistele riikidele võimaluse neid rahvusvaheliselt tunnustada.
Teise maailmasõja järel toimus aga varasemates arusamades kannapööre. Faktid muutusid teisejärgulisteks poliitiliste otsuste ja normide ees. Üheks selliseks peadpööritavaks normiks osutus dekolonisatsioon ja enesemääramisõiguse rakendamine vaid endistes meretagustes asumaades, sõltumata sellest, kas keegi üldse kunagi omariiklusest oli tõsiseltvõetavalt unistanud.
Uus omariikluse puhang tootis rahvusvaheliselt tunnustatud äpardunud riike ning jättis elujõulised rahvuskehad eraldumis- ja enesemääramisõiguseta. Rahvusvahelise õiguse silmis olid legitiimsed endistes koloniaalpiirides enda iseseisvaks kuulutanud Zair ja Nigeeria, kuid mitte nende setsessionistlikud provintsid Katanga ja Biafra.
Siiski, lahutus võis olla mõeldav föderaalsubjektsuse ja selle suhtes keskvõimu poolt toimepandud diskrimineeriva ebaõigluse korral. Nii eraldusid Ida-Pakistan (tänane Bangladesh) selle lääneosast, Slovakkia Tšehhoslovakkia liitvabariigist, Eritrea Etioopiast, rääkimata uutest rahvusriikidest, mis tekkisid endise Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemisel. Kõigis nendes situatsioonides said varasemad föderaalsubjektid ka endise keskvõimu poolse „heakskiidu”, kuigi paljudel juhtudel valati siiski verd, ning „nõusolek” tulenes väliste jõudude survest. Vähemasti mahtusid sedasorti poliitilised lahutused rahvusvahelise õiguse normatiivsetesse raamidesse.
Täna oleme aga silmitsi tõsiasjaga, kus iseseisvuse väljakuulutanud Somaalimaal ei ole rahvusvahelist tunnustust — erinevalt Somaaliast, mis eksisteerib ainult paberil. Bosnia Hertsegoviina olemasolul ei ole ühesugust legitiimsust kõigi kolme põhirahvuse — bosnialaste, serblaste ja horvaatide silmis. Põhja-Küpros sooviks näha suveräänsuse jagamist pariteetsetel alustel kreeka-küproslastega, millele ametlik Nicosia on vastu — rääkimata lugematul arvul ÜRO resolutsioonidest, mis kõik mõistavad hukka saareriigi territoriaalse (ühtlasi ka suveräänsuse) jagamise.
Ja siis on meil Taivan, kes kavalpeana on rahvusvahelisel areenil loobunud Hiina Vabariigi „esindamisest”, tähtsusetute väikeriikide poolehoiu endale võitmisest ning on valmis mängima jackpoti ÜRO liikmestaatuse nimel. Mis mõistagi teeb välise suveräänsuse küsimuses sellesama välja.
Ning lõpuks Kosovo, millesarnaste territooriumide iseseisvuse väljakuulutamist ja rahvusvahelist tunnustamist pole maailm varem näinud. Ei rahvaste enesemääramise õiguste raamistikus, mis kehtis sõdadevahelisel perioodil, ega ka Teise maailmasõja järgses dekolonisatsioonis.
Me teame vaid lõputuna näivast Küprose konfliktist, Tamili mässulistest Sri Lankas, abhaasidest, osseetidest ja transnistrialastest, minevikus lühikest aega toiminud Kraijna Serblaste Vabariigist, mis kõik täpselt sama moodi ei mahtunud oma iseseisvuspürgimustes rahvusvaheliste suhete normatiivsetesse raamidesse ning seetõttu pole kunagi leidnud ka rahvusvahelist tunnustust.
Erinevalt Sahrawi Araabia Demokraatlikust Vabariigist, mis kontrollib hinnanguliselt vaid 20% rahvusvaheliselt tunnustatud territooriumist, ei ole see olnud probleemiks 45-le riigile, kellega on sõlmitud diplomaatilised suhted. Taivani-laadne de facto staatus (Hiina RV-ga võrreldes siis ametlik ja mitteametlik Albaania) ega ka mudel „üks riik kaks süsteemi” (Hiina-Hongkongi suhe), mis kõik oleksid pakkunud kompromissi faktide ja normide vahel, paraku Kosovole ei sobinud.
Sestap ongi põhjust rääkida pretsedendist, mis moraalist lugupidavaid poliitikuid sunnib osundama võrdse kohtlemise printsiibile ning vastustama moraalituid poliitikuid omakasupüüdlikele hetkehuvidele. Nii kehtivad maksiimid „Riikidel pole sõpru ega vaenlasi, on vaid huvid” võrdväärselt sellega, mis sunnivad ümber hindama hetkekasusid pikaajaliste väljavaadetega.
Aga pretsedent ei ole ainus asi, millele tähelepanu tuleks pöörata. Võimu jagamine konflikti järgsetes situatsioonides, k.a Kosovos, ebaõnnestub reeglina seetõttu, et tavapärased käsitlused suverääni puutumatusest, territoriaalsest jagamatusest ja eksklusiivsest välisest tunnustamisest asetatakse „sunniviisiliselt” kaasaegsete normatiivsete tegutsemisjuhiste konteksti. Võimu ei ole võimalik jagada, kui seda piirab suveräänsuse ja territoriaalsuse jagamatuse norm. See ongi põhjus, miks Annani rahuplaan ei traageldanud Küprost kokku ja miks Ahtisaari „eeskostealune sõltumatus” ei sobinud Prištinale ja Belgradile.
Mäng suveräänsusega andis seekord kaksikmoraali punkti Venemaale, kelle ebasiiras rahvusvahelise õiguse argument on kontekstiväliselt vettpidav. Samas seisavad Venemaa toel püsti „Kosovo-laadsed” isehakanud riigid, mis rikuvad Gruusia ja Moldova territoriaalset terviklikkust.
Euroopa Liit on kaotanud kaks punkti: usu ühtsesse välispoliitikasse ja piitsa/prääniku ratsionaalsusesse (et Serbiat on võimalik materiaalsete hüvedega ära osta). Omariikluseta rahvad ja senitunnustamata riigid on saanud uue impulsi oma iseseisvuspürgimustele.
Serbia on kaotanud kõik: rahvusmüütilise territooriumi ja sümboolse põhjuse iseolemiseks, kuid säilitanud näiliselt väärikuse. Kosovo saavutas iseseisvuse, kuid seisab sõja lävel, kui soovib kogu territooriumi oma kontrolli alla võtta.
Maailm tervikuna peaks üldise rahu huvides sõlmima uue kokkuleppe, mis ajakohastaks 17. sajandi arusaamasid suveräänsusest tänaste oludega ja andma rahvusvahelisele õigusele värskema sisu. Eestil oleks aeg õppida kõigest eelnevast. Naljaga pooleks, setu separatismil on rohkem alust kui Kirde-Eesti venelaste iseolemisel. Sõltumata sellest, kas Tartu rahu kehtib või mitte.
