Amar Annus: Saatuslik vabadussammas
Jutt fašistlikust monumendist on muidugi laim ja vale, kuid idapoolse riigi propagandistid ei jäta kindlasti rõhutamata ega väsi pidevalt kordamast ajaloolist fakti, et Eesti Vabariik andis Vabadusristi III liigi 1. järgu autasu ka Itaalia peaminister Benito Mussolinile 29. aprillil 1925. Ilmselt üritatakse seda fakti võidusamba püstitamisega seoses serveerida Itaalia avalikkusele, millele võib järgneda ka arupärimine Itaalia saatkonnast.
Vabadusristi kavaleride hulgas oli ka Prantsuse kindral ja hilisem marssal Henri Philippe Pétain (1856-1951), kes pälvis Vabadusristi 1. liigi I järgu samal päeval Mussoliniga. Prantsuse kindral Pétain oli Eesti aumärki saades kuulus kui Esimese maailmasõja kangelane võitluses Saksamaaga. Kuid pärast Pariisi langemist 1940. aastal hakkas ta tegema koostööd Hitleriga ning valitses Prantsusmaa okupeerimata tsooni, nn Vichy vabariiki. Sõja järel mõisteti ta selle eest surma, ent sai siiski armu.
On muidugi tõsi, et võidusamba kavand kujutab Vabadusristi II liigi 1. järgu autasu „Isikliku vapruse eest“, mida ei ole antud seni mitte kellelegi. Kuidas see siis sümboliks sobib? Kas monument kujutab Eesti vabadussõdalase seni mitte veel tegelikkuses eksisteerinud vapruse järku?
Nagu ülal mainitud, leidub kaudseid seoseid Vabadusristi ja mineviku fašistlike tegelaste vahel ning kindlasti üritavad Vene propaganda töötajad võimendada neid fakte nii palju kui võimalik — mitte ainult Vene, vaid kaastööliste kaudu kogu maailma ajakirjanduses. Seda ei saa neile pahaks panna, sest see ongi nende töö. Järjekordne Vene rünne Eesti vastu ei jää tulemata, nõnda et kohe pärast samba püstitamist tuleb seda tegu õigustama hakata. Kas selleks ollakse valmis? Kas võidusammast tutvustavaid voldikuid välissaatkondadele on hakatud koostama?
Minister Aaviksoo nimetas sambavastaste allkirjade kogumist ažiotaažiks, millega ta ilmselt mõtles asjatute pingete tekitamist. Ma siiski arvan, et minister Aaviksoo ei soovi oma silmaga näha pingeid, mida võidakse hakata tekitama samba püstitamise järel ja mis võivad kõigutada tema ministritooli.
On tõesti võimalik, et võidusamba ümber hakkavad toimuma sarnased poliitilised provokatsioonid, nagu olid pronkssõduri ümber. Kui sammas oleks ilus ja meeldiks kõigile, siis võiks selle võimalusega arvestada optimistlikult, kuid võidusamba kavandi sobivuse ümber on kõike muud kui üksmeel ja konsensus.
Ja kui ka selle monumendi teisaldamine osutub viimaks vältimatuks, kuidas siis tagantjärele õigustada selle püstitamist? Võidusamba püstitamise üle kulgevas arutelus pole midagi kuulda olnud sellega seotud julgeolekuaspektidest. Kaks võimalust — kas kaitsepolitsei on jätnud oma töö tegemata või on julgeolekuprognoosid salastatud. Mulle meeldiks, kui tõsi oleks teine.
