Vibulaskjad tahavad õigust metsas jahti pidada
Eestis on viis rahvusvahelise litsentsiga vibujahimeest, kes on läbinud erikoolituse ning võivad käia vibujahti lubavates riikides küttimas. Taimla kinnitusel küündib vibuga metsas käimisest huvitatud jahimeeste hulk aga sadadeni. “Palju on selliseid inimesi, kes ei taha püssiga jahti pidada ja püüavad looduse vastu ausamad olla,” märkis ta.
Vibulaskjate arusaama järgi tuleks kõigile meie ulukitele jahipidamise õiguse saamiseks läbida vastav koolitus ning teha ka laskekatsed. Sama tuleb praegu teha ka püssiga küttimise õiguse saamiseks. “Seadus paneks ka paika, millise vibu või noolega tohib mingit looma lasta,” rääkis Taimla.
Tema kinnitusel on vibunooltega võimalik looma samamoodi surmata nagu püssikuuligagi. “Vibujahimees ei aja taga trofeed, vaid õnnestumist ennast, ning nende saagiks langeksid loomad, keda püssijahimehed tavaliselt ei soovi,” rääkis Taimla. “Kui püssiga on võimalik looma tabada sadakonna meetri pealt, siis vibu puhul jääb küttimisdistants paarikümne meetrini.”
Hirmul, et vibujahi seadustamise tagajärjel tekiksid metsa nooltega pihta saanud ja piinlevad loomad, ei näe Taimla alust. Selliseid juhtumeid välistavat esmalt juba vibuküttide piisav treenitus, mida kontrollitakse katsete käigus enne jahiloa andmist.
“Püssiga tehakse samuti möödalaske — vahe on ainult selles, et noolehaavast paranemise võimalus on loomal mitu korda suurem kui kuulihaava puhul,” tähendas Taimla, lisades, et püssiga paugutamine häirib metsarahvast vibujahist tunduvalt enam. “Uuringute kohaselt saavad loomad igapäevaelus niisamagi pidevalt torkehaavu — küll okstelt, küll sarvedega omavahel võideldes.”
Samuti välistas Taimla võimaluse, et vibujahi kasutamise lubamine peaks salaküttimist suurendama. “Et vibujahis õn-nestuda, peab olema väga hea laskja. Ükski salakütt, kes on huvitatud saaklooma kiirest tabamisest, pole nii rumal, et valida raskem tee, ja vibuga metsa minna,” selgitas ta.”
Keskkonnaministeeriumi jahindusala spetsialisti Kaarel Rohu sõnul tuleb vibujahi võimalikuks seadustamiseks osapooltega rahulikult kõik lubamise poolt- ja vastuargumendid läbi arutada.
“Probleem on selles, kas meie ühiskond on ikka selleks valmis,” sõnas Roht. “Looma seisukohast pole ju tõesti vahet, kas teda lastakse noole või kuuliga. Kuid küsimus tekib jahipidamise traditsioonide ja eetika koha pealt — kuivõrd veriselt me tahame jahti pidada.”
Kaarel Roht arvas ise, et Eestis on jahivõimalusi ja ka jahiriistu täiesti piisavalt. “Kahtlen, kas on ikka otstarbekas tuua nende kõrvale väikese seltskonna huvides veel üks,” ütles ta.
Roht välistas võimaluse, et meil võiks hakata kõikidele ulukitele vibujahti pidama, sest üheski riigis pole see nii. “Näiteks Soomes võib vibujahti vaid väikeulukitele pidada,” märkis ta.
Roht viitas ka, et seni on suured jahindusriigid Saksmaa ja Inglismaa vibujahi salaküttimise ohu tõttu keelustanud. “Kuna vibujaht on hääletu, on ka raske jahimaadel toimuvat kontrollida.”
