Repliik: Kellele kuulub naistepäev?

Minu esimesed naistepäevaks saadud lilled jäävad juba aastate taha. Ometi ei unusta ma seda, kuidas need mulle kingiti. Neid lilli ei saanud ma mitte austajalt, vaid tolleaegselt ülemuselt, kenalt meesterahvalt.

Kas ma ka tänavu naistepäeval lilled saan, polegi nii oluline. Tähtsam on hoopis suhtumine naistepäeva, mille kujundavad eelkõige naised ise. Sest nimelt nemad kasvatavad üles pojad, kellest sirguvad täpselt nii head ja viisakad mehed, nagu me ise oleme suutnud oma eeskujuga neist vormida.

Mehed käituvad meiega täpselt nii, nagu me ise seda lubame. Kui me ikka ei salli inetut ja labast käitumist, siis me ei pea ju seda ka kannatama. See kehtib muidugi lähisuhete kohta, sest ühiskonda tervikuna ei ole võimalik ümber kasvatada.

Me ise kujundame naistepäeva — oma mõtete ja tegudega, oma suhtumisega meestesse. Tore oleks neil päevil väärtustada oma abikaasat, elukaaslast või kavaleri, sest kõik saab alguse meist enestest.

Mulle meeldivad galantsed ja viisakad mehed, kes suhtuvad nii iseendasse kui ka võõrastesse lugupidavalt. Mulle meeldib, kui mulle autosse istudes uks avatakse, mantel selga aidatakse või bussist väljumisel käsi ulatatakse. See igapäevane väike viisakuseavaldus on palju rohkem väärt kui naistepäevaks poolkohustuslikus korras kingitud lilled.

Kindlasti ei ole ka nii, et mehed on halvad ja naised on head, või vastupidi. Kõik suhted on alati kahepoolsed. Sellepärast on mõttetu süüdlasi otsida, kui juhtub, et naistepäeval lilled saamata jäävad.

Sest polegi vaja oodata, et keegi sind naistepäeval märkaks ja meeles peaks, oluline on ise ennast märgatavaks teha ja hästi tunda. Panna selga ilusamad rõivad, sättida end, muuta kodu hubasemaks, teha lapsele pai ja valmistada abikaasale maitsev roog.

Kindlasti ootavad teid siis ühel päeval kodulaual lilled, mis on kingitud südamest. Head naistepäeva!