Kiri: Kuidas meil igiliikurit leiutati
Kõiki seniseid rahvaesindajaid tabas valimistel häbiväärne kaotus. Ühed olid liialt rohelised, teised liialt roostes ja kolmandad liialt selgrootud. Tõsi, küsitluste põhjal pidanuks peale anarhistide parlamenti pääsema ka Keskerakond. Mõne päeva eest oli aga ilmsiks tulnud, et selle partei esimees on ühtaegu nii sise- kui ka välisluure agent ja lisaks veel rahvusvahelise narkokaubitsejate jõugu ninamees. Päev enne valimisi pandi kurikaelal rahva rõõmuks käed raudu, mispeale viimasedki kõhklejad läksid üle anarhistide leeri.
Ühtäkki leidsin ennast koosolekuruumist, kus suure ümmarguse laua taga istus kümmekond härrasmeest. Kõik nad vaatasid süngel ilmel minu poole. Kuulsin ennast rääkimas, kuid ei saanud ise aru, millest õigupoolest jutt käib. Pikkamööda siiski taipasin, et arutluse all on riigi energiapoliitika, mille tõhustamiseks kavandati radikaalseid samme. Mitte keegi ei rääkinud enam põlevkivist, tuulest, päikesest ega isegi mitte tuumaelektrijaamast, millele eelmine valitsus oli rohkesti tööaega kulutanud, suutmata siiski tegudeni jõuda.
Kunima Taltun ei kavatsenud eelkäijate vigu korrata. Viivitamatult kuulutas ta välja konkursi, mille eesmärgiks oli luua Eesti oma perpetuum mobile. Konkursi tingimused olid kõigile võrdsed ja igati soodsad. Mõistagi oli ka auhinnafond soliidne. Osalejatelt ei nõutud ei teaduskraadi ega ISI artiklite olemasolu, peaasi et idee ise oleks lennukas ja võimalikult kergesti teostatav.
Peaministri korraldusega määrati konkursikomisjoni esimeheks kultuuriminister Ruudi Sidur. Peale tema kuulusid komisjoni välisminister, siseminister, mõned evangeelse luterliku kiriku ja oikumeenilise patriarhaadi esindajad, vähemusrahvuste ümarlaua liikmed, astroloog Auson ning mõned nn spetsialistid, viimaste seas, nagu mulle tasapisi pärale jõudis, ka mina.
Niisiis oligi toimumas konkursikomisjoni koosolek ning sooviti ära kuulata minu kui eksperdi arvamus. Projekte oli laekunud rohkesti, kuid nende seas polnud mitte ainsatki tööd akadeemilistest teadusasutustest. Tõsiteadlaste seesugune ignorantsus pahandas väga komisjoni esimeest, kes pidas muus osas konkurssi igati kordaläinuks.
Eriti meeldis Sidurile nagu ka teistele komisjoni liikmetele projekt märgusõnaga „Toru“. Selle kohaselt tulnuks Soome lahe põhja Prangli saare lähistele paigaldada hiiglaslike mõõtmetega purunematust klaasist toru, mille ots ulatuks vähemalt 50 meetrit üle merepinna. Autorite kinnituse kohaselt paiskuks vesi merepõhjas valitseva tohutu rõhu tõttu torust välja ning langeks sealsamas paikneva, niisamuti purunematust klaasist valmistatud turbiini labadele.
Kõik n-ö tehnilised küsimused, nagu toru kinnitamine merepõhja või turbiini ühendamine elektrivõrguga, lahendataks töö käigus. Lisaks energiatootmisele pakuks kaunis vett purskav igiliikur ka unustamatut esteetilist elamust. Päris kindlasti sõidaksid seda imet kruiisilaevadel vaatama kümned tuhanded turistid üle kogu maailma, mis projekti tulusust ning Eesti kuulsust veelgi suurendaks. Komisjoni esimees kiitis ka „Toru“ tagasihoidlikku maksumust, neli miljardit krooni — tühine summa võrreldes tuumaelektrijaama rajamisega.
Kui sõnajärg minuni jõudis, oli Ruudi Sidur oma muljetavaldava sõnavõtu just lõpetanud. Püüdsin ennast koguda, kuid tundsin, kuidas ma vastutusekoorma all üha enam kössi vajun, kuidas laubale tekib külm higi ning süda lööke vahele jätab. Kuulsin ennast väriseval häälel pomisemas midagi Archimedese seadusest, igiliikuri põhimõttelisest võimatusest ja muust säärasest, kuid sain varsti aru, et see kõik on asjata.
„Noormees, kas te tõesti arvate, et loodus allub inimese poolt välja mõeldud seadustele,“ küsis õelalt irvitav Auson, pälvides sellega ka usumeeste heakskiidu. „See kõik on tühi loba ja punaprofessorite väljamõeldis,“ pani kuulus astroloog asja lõplikult paika. Komisjoni otsuses polnud enam mingit kahtlust. Nägin juba vaimusilmas homsete päevalehtede pealkirju ja kuulsin tänavatele kogunenud rahvahulki vaimustunult skandeerimas: „To-ru! To-ru!“ Siis ärkasin.
