Repliik: Häbi, tarbijakaitse!

Selle asemel, et juhtida tähelepanu ihtüoosihaigete ravivõimaluste laiendamise vajadusele, kuulutas tarbijakaitseameti peadirektor Helle Aruniit, et haigetele lastele kogutakse raha kõlvatute, šokeerivate ja taluvuse piire ületavate piltide abiga.

Sisuliselt ütles Aruniit ju seda, et ihtüoosihaige laps näeb nii jube välja, et teda ei tohi avalikult näidata. Kas varsti hakkab tarbijakaitse otsustama ka seda, missuguse väljanägemisega inimesi üldse tohib reklaamides ja telesaadetes näidata — ning tänavale lubada? Või kuidas nad peavad riides olema, et mitte kaaskodanike silma riivata?

Igal juhul jätab avaldus vähemalt minule mulje, et mutikesed kohvinurgas arutasid: „Issand, kui jube, vuih, kui õudne, kuidas nii küll saab!“ Ja kuna võim on ametile kätte antud, otsustati seda ühiskonna „hüvanguks“ kohe ka ära kasutada.

Kindlasti on ametil varuks nii mõnigi seadusepügal, millest kõnealune avaldus on tuletatud, kuid mõtteviis, millel see tugineb, viib Eesti ühiskonda aastakümne võrra tagasi — kui mitte rohkem. Me mäletame ju kõik aega, mil teatud tõved inimese koduseinte vahele aheldasid. See aeg on möödas, loodetavasti igaveseks. Kõigil neil inimestel on õigus täisväärtuslikule elule.

Oma rumala avaldusega tõmbas tarbijakaitseamet vee peale nii enda mainele kui ka sotsiaalministeeriumi aastatepikkusele selgitustööle, et erivajadustega inimesed on ühiskonna loomulik osa. Kui mõnele ametnikule ei meeldi juba plakatil näha olev laps, siis kuidas kannatab ta veel välja mõne erivajadusega inimese viibimise avalikus kohas? Kas helistab politseisse ja nõuab selle isiku silma alt äratoimetamist?

Rumalad avaldused on aga Eestis moes. Kui tarbijate esikaitsja soovib leida uusi väljakutseid, siis julgeksin talle soovitada pürgimist riigikokku — seal on tal üks hea vestluspartner ilumeele ja konservatiivsete vaadete asjus olemas: Jaan „Värdjas“ Kundla muidugi. Kaks pead on ikka kaks pead — sellest viljakast koostööst võib selguda veel nii mõnigi „tõde“, mida me teadma peaks.