Mulle meeldib vaadata inimesi eri olukordades, näha, kuidas situatsioonid lahenevad. Sageli kujutlen end vaatamas elufilmi, kui mööda tänavaid liigun või inimeste seas olen. Elu ongi ju nagu teater või kino, kus on märgata imelikke asju.

Võtame situatsiooni, mis kindlasti enamikule tuttav. Bussipeatus. Bussi-trammi-trolli veel pole, aga inimesed juba nihelevad. Imeline transpordivahend on lähenemas ning õhk vibreerib samamoodi nagu metroos, kui on tajuda lähenevat rongi. Nahk on tundlik ja õhk liigub aina intensiivsemalt. Rahvas siblib miskipärast nagu sipelgapesas.

Korraga on buss ees — ja mis toimub? Suisa vormelile omast kiirendust ja jäähoki väravavahile au tegevat reaktsioonikiirust ilmutab meie lugupeetud vanem generatsioon. Barettide ja kilekottide vihina saatel lennatakse üksteist märkamata kiirelt trepist üles. Kes jalgu jääb, see saab „tervituseks“ küünarnukihoobi.

Vanainimene potsatab suurest õnnest õhates väljateenitud dermatiinistmele, võidukas pilk silmis. Selleks, et maha minna järgmises peatuses, mis muide asub saja meetri kaugusel. Jube harjumatu oli seda alguses vaadata. Üritasin ise inimestest möödudes vabandada, olla sõbralik, aga sageli vaadati mind sel puhul kui mõne teise planeedi asukat.

Niisiis — ei ole see vanem seltskond midagi nii haige, kui vaadata, millise visadusega ta oma õiguste eest väljas on, millise kiirusega vabu kohtasid hõivab ja millise terava õelusega ümbritsevat kostitab. Šveijki raamatus on selliste kohta oma diagnoos — simulandid, mis muud! Ja parim ravi: hiniin ja klistiir, raskemate juhtude mässida märgadesse linadesse. Hea küll, see oli nali.

Inimeste ülbusest, kurjusest ja hoolimatusest on sageli juttu ka meedias, kuigi see midagi ei muuda. Aga inimene harjub ju kõigega. Mina harjusin Belgias elades oma naabritele tere ütlema, bussis ja poes viisakalt käituma. Paistab, et paraku peab kodus olles uuesti ümber harjuma. Kurat, ma ei ole nõus selliseks muutuma.

Teine näide viisakusest. Sõitsin külla vanematele, kes elavad linnast väljas, astusin marsasse, tervitasin bussijuhti, ostsin pileti ja tänasin. Istusin bussijuhi taha ja huvi pärast jälgisin inimeste käitumist. Bussi astus kokku 14 inimest, kellest viis olid noorema generatsiooni esindajad. Arvate, et noored käitusid matslikult? Aga ei. Hoopis vanemad — baretistatud tädikesed ja sonistatud onukesed — olid need, kes mühatuse ja piletiraha bussijuhile viskamisega piirdusidki.

Noored aga tervitasid, tänasid ja soovisid lahkudes ka rõõmsalt head aega. Vaat nii. Sellega peaks ju selge olema, et lootust veel on ja viisakus ei kao meie tänavatelt. Ent milles ikkagi on asi, et hoolimatusega hiilgab just vanem generatsioon? Kas perearstid kirjutavad neile välja mingeid kurjakstegevaid medikamente? Või mõjub kevadine õhk nii või mingi kuuseis neile halvasti?

Kui ma olin väike poiss, siis õpetati mind vanemaid inimesi austama ja nendega viisakalt käituma. Praegu näib aga, et vananemine annab inimesele õiguse muutuda kurjaks ja õelaks mühakaks. Kõik me saame kord vanaks, kõik me sureme kunagi maha, aga mina igatahes kavatsen ikkagi olla viisakas ja lõbus ja sõbralik ning ei tee välja sellest, et elu on olnud, nagu ta on. Kellelgi pole ju kõik läinud nii, nagu soovitud, aga see ei anna kellelegi õigust olla teiste suhtes kuri, ülbe ja õel.

Sündides oleme ju kõik nii armsad ja toredad, miks peaksime siis elule alla andma ja muutuma elu lõpupoole pahatahtlikuks? Võib-olla peaks riik kurjad inimesed kokku korjama ja nad mõneks ajaks Euroopasse saatma? Seal kasvaksid nad ümber ja mõistaksid äkki, et ilmas ei saagi kõike mitte kurjuse ega ülbusega, vaid hoopis sõbralikkus ja heatahtlikkus annavad jõudu edasi minnna.

Võib-olla just täna on see päev, kus kuri baretitädi ei torma ähkides hõivama oma kohta bussis, vaid ütleb hoopis naabripoisile rõõmsalt tere? Tõesti, ärgem olgem üksteisega kurjad, sest kurjus hävitab meid kiiremini kui kogu maailma alkohol või meelemürgid kokku. Küsi parem enda käest, hea lugeja, millal sa viimati oma lähedasele siiralt head soovisid ja laususid: „Kas ma olen sulle täna öelnud, kui kallis sa mulle oled?“

Kuidas see lugu Sind tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemana
Ükskõiksena
Kurvana
Vihasena