Repliik: Oravaid ähvardab ojukrahh

Aastases perspektiivis silme ees terendavad europarlamendi valimised on aktiviseerinud eurosaadiku tooli ihalevad poliitrüblikud ja mõni neist on viimasel ajal teinud ka päris üllatavaid avaldusi.

Küsimus ei ole siinkohal selles, kas Kristiina Ojulandi välja käidud mõte Aserbaidžaani liitumisest eurostruktuuridega on õige või vale, vaid selles, mis on euroliidu puhul meie jaoks tähtis.

Meie jaoks on tähtis näiteks see, et vana Euroopa gaasihullus ei lämmataks Eesti huvisid. Et meie esindajad Brüsseli koridorides suudaksid oma hääle vajalikul määral kuuldavaks teha. Kuivõrd Eesti esindatus on europarlamendis on pisike, peavad need vähesedki inimesed seal olema parimal võimalikul tasemel.

Kahjuks ei määra valijate tahe seda, kes valimisnimekirjas etteotsa saab, selle otsutavad parteide tagatoad. Kui eurosaadikute valimine käib kinniste uste taga, peaksid poliitikud olema eriti ausad ning eurosaadikutena esitlema ainult poliitilise eliidi parimaist parimaid.

Ojuland on kahtlemata teenekas poliitik, aga teda võimaliku eurosaadikuna vaadeldes tundub mulle, et ta tegeleb sisutute asjadega, pseudoprobleemidega. Ilham Alijevile meeldib kindlasti kuulda, et ta Euroopa Liidus teretulnud, ent iseküsimus on see, kas selline jutt on tõsiseltvõetav. Pigem ikka mitte.

Elujõulist ja arenemisvõimelist parteid peaks iseloomustama eneseregulatsiooni- ja isepuhastumisvõime. Kui ikka üks poliitik paistab järjest silma eri tasemel küündimatute avaldustega — alustades kummaliste seisukohtadega Pekingi olümpiamängude asjus ning lõpetades ametnikkonna solvamise ja mee mokalemäärimisega Alijevile —, siis võiks erakond tema üle järele mõelda.

Kui poliitik, kes soovib ametlikult europarlamendis Eestit esindada, häbistab avalikult ka erakonnakaaslasest välisministrit, nõudes temalt Küprose korralekutsumist, siis võiks partei oma liikme suhtes seisukoha võtta. Väljendades seda näiteks tema elimineerimisega võimalike eurosaadikute nimekirjast.