Vilja Kiisler: Surm muidusööjatele

Ajakirjanikel on vahel hirmus raske mõista, et tekstide hindamiseks võib leiduda teisi kriteeriume kui tähemärkide hulk, teksti väljastamine tähtajaks ja lugejate/klikkide/kommentaaride arv. Ometi on teatav mõõdetamatus ja tabamatus just see, mis kunstist kunsti teeb.

Olgu ausalt tunnistatud, et ma imestan iga kord, kui kultuurkapitali toetuste saajate nimekirja läbi lappan. Seal leidub suurte summade saajate hulgas nimesid, mis mulle midagi ei ütle ning mida ei ole kuulnud ükski mu kolleeg. Isegi mu targad sõbrad ei tea, kes nad sihuksed on. Sellisel juhul ütlen endale: me ei tea seda praegu, aga ehk on nende seas vähemalt üks, kes on tõeliselt suur saja aasta pärast?

Aga kus on garantii, et nendest maksumaksja raha põletavatest muidusööjatest üldse mingit kasu on, küsivad mu küünilised kolleegid. Ei olegi garantiid, armsad sõbrad. Mõni saab raha selle eest, et ta on kord midagi olnud, st midagi loonud. Teisele antakse lootuses, et ehk temast kunagi midagi saab. Kas saab, ei tea. Ei saagi teada. Nii lihtsalt on, kui kõne all on looming.

Luuletust ei kirjutata nii nagu mina siin repliiki. Suure lavastuse idee sünnist võidakse aastate pärast kirjutada mitu raamatut või vändata filmgi, aga ime sündimise hetk looja peas (südames, kõhus?) jääb ometi tabamata. Me ei pruugi kunagi teada saada, kus ja missugustel asjaoludel sündis heliloojal geniaalne motiiv: oli see nüüd kulka raha eest tehtud reisil või koduaias, käsipidi mullas.

Nii lihtsalt on ja meiesugustel profaanidel tuleb sellega leppida. Ärge hakake, palun, nõudma, et kulka kinni pandaks ja kellelegi enam raha ei antaks. Turismireisid võiks küll koomale tõmmata ausalt öeldes, aga kui kirjanik pärast raha sihtotstarbelist kasutamist ehk näiteks konkreetsel festivalil esinemist natuke kaugel maal ka ringi vaatab, ei maksa teda selle eest kohe oksa tõmmata ja kultuuriministrilt harakiri nõuda.