Simmu Tiigi diplomaatiline vabakava Moskvas
Siis oli hea nõu kallis ning pakkumine tehti tollal ministeeriumi 3., ka Venemaaga tegelevat poliitikaosakonda juhtinud Tiigile. “Kui ikka väga aktiivselt nõu antakse, siis kuhu sa hing pääsed,” tunnistab Tiik intervjuus Eesti Päevalehele ning ütleb, et lõpuks esitas ta ise ainukese avalduse suursaadikuks saamiseks riiki, millega Eestil on praegu kõige keerulisemad suhted. Ja lisab, et tuli Moskvasse tööle hea meelega.
Lahkunud Venemaa-suursaadik Marina Kaljurand esitas 2005. aastal avalduse välisminister Urmas Paeti palvel pärast seda, kui saadikuks minema pidanud Maasikas hakkas hoopis kantsleriks ning uued kandidaadid ei rahuldanud ministeeriumi juhtkonda.
Töö on täis üllatusi
“Enesehaletsus on mulle võõras,” vastab Tiik arvamusele, et tal läheb raskeks. Ja võrdleb saadikukohti Moskvas ja Brüsselis. Brüsselis on tema sõnul väga paljud asjad üheselt paigas ning raamides, aga töö Moskvas on enamasti täis ootamatusi ja üllatusi.
“Kui võrrelda iluuisutamisega, siis Brüsselis on suurem koolisõidu osa, aga siin on suurem roll vabakaval,” toob väga mõtliku häälega rääkiv Tiik üllatava paralleeli. “Ega koolisõit pole lihtsam, aga vabakavas saab lihtsalt ise rohkem lõbu tunda, kui sa sellega hakkama saad.”
Ajalooharidusega Tiik ütleb, et Eesti-Vene raskete suhete põhiprobleem pole niivõrd 1940. aasta sündmuste erinevas tõlgendamises kui psühholoogias. Et nii Venemaal kui ka Eestis pole sugugi kõik inimesed veel täiesti harjunud sellega, et tegemist on kahe omaenda elu elava riigiga.
“Kui Eesti poolt on selle märgiks see, kuivõrd palju me Venemaad oma uudistes kajastame ja kui emotsionaalselt me teinekord Venemaa sündmustele reageerime, siis Venemaa puhul on kokkuvõtvaks sõnaks “ebamugavus”,” lausub Tiik. “Tuntakse ennast ebamugavalt väiksema riigi kõrval, kellega kunagi olid leivad ühes kapis, aga kes nüüd elab omaenda äranägemise järgi. Ebamugavus toob kaasa vääritimõistmist ja usaldamatust ning sealt edasi tulevad kõik muud probleemid.”
Olukorraga tuleb harjuda
Kokkuvõttes ei aita miski muu kui harjumine uue olukorraga ja selle aktsepteerimine, kinnitab Tiik. Soomel ja Venemaal kulus Tiigi sõnul teineteise “omaenda elu elamisega” harjumiseks päris palju aega. “Mõned autorid ütlevad, et 1918.–1995. aastani. Ma loodan, et Eesti ja Venemaa vahel läheb see palju kiiremini,” ütleb uus suursaadik. “Aga et see justkui võluvitsa abil üleöö võiks juhtuda, poleks realistlik mõtlemine.”
Venemaa viimase aja huvi on olnud sundida Eestit loobuma Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise seaduses viitest Tartu rahule.
Riigiduuma väliskomisjoni aseesimees Leonid Slutski ütles juuli lõpus raadiojaamas Ehho Moskvõ esinedes, et suhete parandamine Baltimaadega oleks üks Venemaa ja Euroopa Liidu suhete nurgakividest, ning avaldas lootust, et Venemaa jõuab Eestiga piirilepingu osas üksmeelele selle aasta lõpuks.
“Selle lootuse ma jätaks küll tema vastutusele ega hakkaks kohvipaksu pealt ette vaatama,” kommenteerib Simmu Tiik Slutski sõnu. “Aga ma pole üldse päris kindel, et probleem on piirilepingus endas.”
Küsimuse peale, milles siis probleem on, seab suursaadik käed nagu palveks kokku ning mõtleb tublisti üle 30 sekundi.
“Probleem on pigem selles, mida naaberriigist mõeldakse, arvatakse või hoopistükkis kellena teda näha tahetakse,” ütleb ta sõnu valides. “See on palju laiema poliitilise konteksti, poliitilise kliima ja tahte küsimus kui ainult piirileppe küsimus.”
Tuntud õigusteadlane Lauri Mälksoo on pakkunud, et Eesti võiks teha rahvusvahelise avalikkuse ees Venemaale ettepaneku minna Tartu rahu küsimusega Haagi rahvusvahelisse kohtusse.
Eesti uus suursaadik Moskvas ei arva, et see oleks mõistlik. “Mul ei ole kunagi tulnud pähe oma isa ja ema sõnades kahelda, et ma olen nende laps, ning minna kohtusse oma sünnitunnistust üle kinnitama,” ütleb ta.
Näha on, et Eesti-Vene piirilepingu teema on suursaadiku meelest üle tähtsustatud.
“See, kuidas me EL-is kalapüügikvoodid paika saame, mõjutab meie praktilist elu palju rohkem kui see, mis kuupäeval täpselt jõustub piirileping Venemaaga,” ütleb Tiik. “Jah, emotsionaalses plaanis oleme n-ö vanast armust kummalisel kombel siiani näoga rohkem Venemaa poole ja vähem Brüsseli poole, kui praeguses reaalses elus sellele põhjendust leiduks.”
Tiik ei usu ka, et Venemaa aktiivsus Eestile piirilepingu tõttu surve avaldadamisel oleks seotud Moskva sooviga kiiresti edasi liikuda viisavabadusläbirääkimistel EL-iga. Tema meelest ei aita Eestiga jõustunud piirileping Venemaad viisavabadusele kuigivõrd lähemale, sest Eesti ja Venemaa vahel on niigi toimiv piir.
Venemaa uus, suvel heaks kiidetud välispoliitikastrateegia ei ütle midagi ühegi Balti riigi kohta, erinevalt 2000. aastal kinnitatud strateegiast, kus oli kirjas, et “on olemas head väljavaated suhete arendamiseks Eesti, Läti ja Leeduga”.
Praktiline põhjendamine
Simmu Tiigi arvates ei näita see midagi olulist. Tema sõnul lähtutakse selliste dokumentide kirjutamisel praktilise olukorra peegeldamisest, mitte ei panda kirja juhiseid tulevikuks. “Ma arvan, et selliseid pabereid kirjutatakse eelkõige praktilise poliitika n-ö teaduslikuks põhjendamiseks.”
Palun uuel Venemaa-suursaadikul kommenteerida president Toomas Hendrik Ilvese soovitust eelmise sügise Diplomaatias, et Euroopa võiks Venemaa suhtes ajada “heasoovlikkuse hoolimatuse poliitikat”.
Tiik vastab filosoofiliselt. “Heasoovlik käitumine on tihtipeale üsna praktiline. “Hoolimatus” eestikeelse sõnana ei kõla nii positiivselt, võib-olla oleks sisult lähedane ja toonilt positiivne öelda: mitte liialt südamesse võtta,” räägib Tiik. “Ja see oleks tõepoolest üsna praktiline. Kui EL püüab Venemaa arengule kaasa aidata, siis EL ei saa ju seda arengut Venemaa eest ära teha. Nagu mitte keegi teine ei saa noore inimese eest kasvamise rasket tööd ära teha.”
Tahab minna sinna, kus pole käidud
Simmu Tiik lubab pöörata tähelepanu Venemaal elavatele eestlastele ning käia neil külas.
“Üks põhjus, miks ma heameelega siia tulin, on kindlasti see inimese püsiväärtus targemaks saada. Mind huvitab väga, kuidas eestlased Venemaal elavad,” kinnitab Eesti uus suursaadik. “Kindlasti huvitab mind käia ära nendes kohtades, kuhu Eesti saadiku jalg veel astunud ei ole. Ma arvan, et see oleks igati tänuväärne, kui õnnestuks suhteid siin elavate eestlastega tihendada, eriti nendega, kes ei ela Moskvas ja Peterburis, kus on paremad võimalused Eestisse sõitmiseks.”
Vajadusele tihedamalt suhelda Eesti kogukondadega Venemaal viitas ka hiljuti ametist lahkunud Eesti kultuuriesindaja Venemaal Andra Veidemann. 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elab Venemaal 28 000 eestlast ja setut.
