Aarne Ruben: Kui tsirkus jookseb laiali
Tahame seda või mitte, kuid inimese hais, tema kõnnak ja hääl on metsloomadele eemaletõukav. Ruhnu karugi oleks võinud ju puudutada ande, mida metsa tarinud inimene, aga selle asemel lahkus ta saarelt paanilises konfusioonis, ujudes või jäätükiga.
Kujutlegem nüüd tiigrit, hüääni või krokodilli, kes peab ümmargusel areenil mingi maiuspala eest küürutama, kellestki üle või millestki läbi hüppama. Ümberringi plaksutab vaimustuses jõuk, kellest igaühel on juures see metslooma nina jaoks nii ehmatav hais. Parfüümid, kosmeetika, hingeõhk, hambapasta, naha ja higi lõhn, mis oleneb toitumusest — kõik on vastik. Aplausimüra kohutab.
Võiks siis küsida — miks nad siis sooritavad neid trikke, või katimurutarlikult pärides: millest siis see „loom-artistide eriline õhin tsirkusenumbreid sooritades“?
Seda nimetatakse dressuuriks. Sa tead, et sind ootab ees maiuspala, kui sa seisad ühel käpal hästi. Jätad selle tegemata — võid pärast ka karistada saada. Täiesti võimalik, et eriti kogenud trikitajaid enam sugugi ei karistata, kuid nemad on juba ammu selgeks õppinud robotliku allumisviisi.
Šimpans ei taha jalgrattaga sõita, aga ta teeb seda. See on nagu noorsõdur takistusribal: soldat teab küll, et pole erilist mõtet kõigist neist kitsaskohtadest läbi pugeda, aga teda on siiski dresseeritud seda rada lõpuni käima. Mõned käigud elus on sundkäigud.
Mis siis juhtuks, kui kõik tsirkuseloomad näeksid ühel päeval oma puuriuksi avanenuna? Nad kõnniksid lihtsalt minema. Muidugi, alguses kombatakse ettevaatlikult oma territooriumi avanenud piire, huulil küsimus: „Kas tõesti? Kas see ei ole mitte looma märg unenägu?“
Kuid selle küsimuse alt ärkavad palju võimsamad instinktid, mis on embrüonaalselt olemas ka viiendat põlve tsirkuseloomas: jaht! Vabadus! Metsik ellujäämine! Mets oma tuhandete lõhnadega, millest igaüks on loomulik, mitte inimese ersats! See on reaalne tegevusväli, mitte kopitanud tsirkuseareen. Juba veerand tunni pärast vilistaks tsirkuse loomapuurides üksnes tuul, jääjaiks vaid koer, kass ja mõni pärdik.
Kati Murutar kõneles „tsirkuseartistide“ erilisest õnnest pääseda püünele mingit trikki sooritama, nende õigusest tööle ja puhkusele, sellest, kuidas nad vihkavad neid segama tulnud loomakaitsjaid. See pole muud kui inimese psühholoogia omistamine loomale. Keskajal usuti samuti, et karu võib kanda suurfeodaali iseloomujooni, et rebane võib olla tema majordoomuseks…
Loomadel on instinktid tugevamad kui harjumused. Kui see tsirkus kõik Eesti loodusesse lahi lasta, sureks tõesti enamik „artiste“. Hüään ja lõvi külmaksid meie talves kringliks, pingviin otsiks asjatult merejääd, amuuri tiiger nutaks taga Primorje liigirikkaid alasid, ka šimpans konutaks kusagil ja sureks. Kuid väga hästi käiks karu ja hundi käsi, sest need loomad on siinse loodusega kohastunud aastasadade jooksul.
Muide, seda, mis Murutarile saladuseks jääb, tundis filigraanselt Tammsaare. Mõelgem „Meie rebasele“, Mossale, kes metsapõlengu kohalt veel väikese rebasekutsikana talu juurde toodi ja ketti pandi. Perepoeg Ats tahtis rebasepojast omale mängukaaslast, seega tahtis ka n-ö loomast tsirkusetegijat. Kuid Ats ei tundnud dressuuri saladusi.
Mossa mängis, kui oli stressist üle saanud, sest mäng on bioloogilise kommunikatsiooni vorm. Kuid ta ei mänginud mitte kunagi inimesega, keda ta igati vältis ja keda eraldab loomariigist tohutu veelahe. Nii madalale ta ei laskunud. Mossa mängis koeraga ja tema mängud ei olnud inimese tüüpi tsirkusemängud, vaid allusid metsiku looduse reeglitele.
Mossa ajas lõuad laiali ja koera pea mahtus sealt vabalt sisse. Selle mängu nimi on „Ma olen sinu ori, tee minuga, mida tahad“. Esimesel võimalusel pages Mossa metsa, nagu teeksid seda Viikna tsirkuseloomadki; ja lõpuks kasutas inimeselt passiivselt õpitud kavalust tema enda vastu, miska inimriik lõpuks tema punase kasuka päris.
„Meie rebase“ näitel võib öelda, et tsirkuses sunnivad inimesed loomi iseendaga mänge mängima. Loomad tahaksid neid mänge mängida isekeskis, näiteks hundiema mängib oma poegadega, et neile jahipidamist õpetada. Loomade mängul on konkreetsed eesmärgid, rõngast läbihüppamine on neile mõttetu. Omistada neile rambipalavikku ja teisi inimlikke käitumisviise on sama totter kui jutt, et kui üks part (või olgu mis tahes teine lind või loom) ronib teisele samasoolisele selga ja teeb seksi imiteerivaid liigutusi, siis nad on geid.
Partide selline teguviis on võimudominandi kehtestamine karjasiseses hierarhias. Selle mängu nimi on „Ole minu ori, sa oled ju must madalam“. Kui inimesed ei mõtleks, et loomad mõtlevad nagu inimesed, oleks meie kõigi elu sisukam.
