Evelyn Sepp: Täna pole enam avalduste aeg!

Traagilised uudised Osseetiast ja Abhaasiast — nutukramp tõuseb kurku. Täna lihtsalt ei ole avalduste aeg. Pole ka aeg poliitikute üksteist ületrumpavaks eneseeksponeerimiseks nende ohvrite ja selle valu taustal, mida sealsed inimesed üle elavad. Neid on juba tuhandeid, kes on tapetud oma kodus.

See, mis toimub Gruusias, on kahjuks sõda nagu sõda ikka. Vanad inimesed, lapsed ja naised, veri, varemed ja laibad — inimlik hingemattev traagika.

Kuid kahjuks on see pilt sama, mida me näeme siis, kui Iisrael Palestiinat pommitab. Millegipoolest ei erine nähtav ka Iraagis toimuvast, kus Eesti okupatsioonivägede kooseisus oma korda kehtestab. Ega näiteks Kosovo eraldumise ja tunnustamiseni viinud kodusõdadest Balkanil.

Langetan mõttes pea kõigi nende ohvrite ees, sest sõdades kannatavad alati tavalised inimesed, kes maksavad poliitikute ja poliitiliste vigade eest oma verega.

Kuigi tänapäeva sõdadel ja sõjapropagandal vahetegemine või teinekord olla päris raske, kui mitte isegi võimatu, siis üks on selge: Eesti peaks tegema kõik — kui temast midagi ka tegelikult sõltub —, et sõjategevus lõpeks ja humanitaarmissioon viivitamatult käivituks.

Mul jääb üle ainult nõustuda Prantsuse presidendi selge sõnumiga — Gruusia ja Venemaa peavad väed tagasi tõmbama vähemalt samale joonele, kust konflikti eskaleerumine algas. See annab võimaluse olukorda normaliseerima asuda. Ja see on hetkel peamine.

Vean veel paralleeli Eesti ja Gruusia kuumade augustisündmuste vahel. Ajaline nihe on peaaegu paarkümmend aastat, kuid mõelgem: kas meie olukord erinenuks tänase Gruusia omast, kui toonane Eesti valitsus oleks Venemaa provokatsioonidele järele andnud?

Kardan, et mitte. Seepärast õppigem ka ise midagi. Maailm juba lihtsalt on üks selline vigu täis koht. Ja parem, kui me ise neid juurde ei teeks.