Politseinik eelistab kurtmisele napsi
Usaldustelefoni töötajad pole pidanud täpset statistikat, milliste elukutse esindajad rohkem helistavad.
“Kõige rohkem helistavad aga kindlasti töölkäijad, neile järgnevad pensionärid,” rääkis Selirand. “Kõige rohkem helistajad ei tarvitse olla kõige suuremate probleemidega.”
Et politseinikud on viimasel ajal järjest alkoholiga vahele jäänud, viitab see Seliranna hinnangul just nende kõrgele stressile.
Politseinike, pääste- ja kiirabitöötajate ja teised taolised ametid vajavad kindlasti kutsealast nõustamist, leidis Selirand, kelle hinnangul on näiteks õpetajaid ja arste nii koolitatud, et nad suudavad kergemini oma mured välja rääkida. “Politseinike üks probleem on ka see, et nad oskavad küll suhelda kurjategijaga, aga mitte tavalise inimesega ja see suurendab nende pinget veelgi,” ütles Selirand.
Ka teiste elukutsete esindajad elavad stressis, aga politseinike elu teeb raskemaks avalik järelevalve nende töö üle ning seejuures puudub ühiskonnas täielikult austus selle elukutse vastu, nentis Selirand.
Võrreldes 80ndate aastate lõpuga on Eestis pinge kasvanud katastroofiliselt, aga võimalusi pingest vabanemiseks pole loodud. Seliranna sõnul on Eestis kõige suuremaks defitsiidiks armastus, positiivne toetus ja kiitus. Ühiskonna tasandil on suurimaks defitsiidiks sallivus, positiivne kinnitus tehtule ja tänu. “Tavajuhtimise meetodite juures makstakse inimesele vaid palk, aga see ei taasta ta töövõimet, see tagab vaid keha ülalpidamise,” nentis Selirand.
Selirand märkis, et eestlaste ja venelaste erinevus on selles, et venelane armastab elavaid ja surnuaiad on korrast ära, eestlane ei oska aga inimest armastada ning kompensatsiooniks käib sugulaste haudadel nagu otsides lahendust oma andmata jäänud armastusele. “Lihtsam oleks eluajal öelda, et sa oled armas inimene,” tõdes Selirand.
