Anna-Maria Penu: Lits, reetur või isiksus?

„Ja ma ei taha ennast tituleerida järjekordseks välismaale mehele läinud eesti naiseks, mis mängib ainult ühte väravasse: eesti meeste vastu… Ma ei taha seda. Mu isa oli ju ka eesti mees!“

See kolleegi hüütud lause kummitab mind. Miks ei taha naine, kes elab välismaal teisest rahvusest mehega, end „välismaale mehele läinud eesti naiseks” tituleerida? Selge see, et määratluse negatiivse alatooni tõttu.

Tegelikult võib selles lauses leida isegi vastuhakku arhailistele arusaamadele, ka keeles korralikult kinnistunud väljenditele nagu „mees võtab naise” ja „naine läheb mehele”. Kuid miks peab eesti naise abiellumist teisest rahvusest inimesega peaaegu et rünnakuks eesti mehe vastu?

Nagu oleks eesti mees eesti naise elu, mõtete ja otsuste keskpunkt, kelle käitumisest-olemusest lähtub see, kas jäädakse või minnakse. Kelle arvamusega tuleks otsuseid vastu võttes alati arvestada. Niisugune mõttekäik välistab naise kui iseseisva, sõltumatu, mõtlemis-, tegutsemis-, arenemis- ja otsustusvõimelise isiksuse.

Paljud arvavad muidugi, et eesti naised lähevad teistest rahvustest meestele selle pärast, et eesti mees on jobu. Nõnda peavad nad naise otsust ikkagi vaid tagajärjeks, mis tuleneb subjekti ehk mehe tegemistest või tegematajätmisest — mitte aga naise enda ambitsioonide, unistuste või pealehakkamise tulemuseks, mille motivaator pole sugugi alati mees ega „mehelesaamine”.

Samas kalduvad päris paljud uskuma, et noil minejatel naistel on ikka pigem endal midagi tõsist viga: küllap on nad naiivsed, koledad, paksud. Mõni arvab, et parem ongi, las lähevad, muidu kisuvad veel keskmise ilunormi allapoole. Ja litsid on nad niikuinii, otse loomulikult.

Ühe mu sõbranna meestuttav arvas: „Ta on ju ilus ja tore, kas ta siis tõesti ei leidnud endale Eestist meest?” Nojah, oleks inetu ja rumal, siis on veel arusaadav, et kõrgliigas mängiv eesti mees teda ei taha, aga kui ta on täitsa kobe… Tolle mehe jaoks, kes peab end täiesti põhjendamatult teistest rahvustest paremaks, on tegemist murettekitava loogikaveaga.

Äraminekuga seostub tihedalt ka eestlaste iibe küsimus. Ka see on üks põhjus, miks välismaalasele mehele läinud eesti naistest räägitakse negatiivse alatooniga. Tegemist on reeturitega! Reeturitega, kes mitte ainult ei astunud raamidest välja, kontrolli alt ära, ettenähtud rollist kõrvale, vaid läksid teisele (vaenlase?) poole üle.

Tänapäeva eesti naised sünnitavad üldse vähe, aga need, kes ära lähevad — nemad ju sünnitavad need vähesedki teistele! Nende lastest enam eestlasi ei kasva. Ja me vangutame pead. Kuid Mena Suvari eesti juurtest räägime igal pool — ning ka kõigist nendest miljonäridest, kelle vanavanavanavanatädi oli eestlane.

Teisisõnu: lapsed eestlastele meeldivad, aga lapsi on vaja aga ainult siis, kui nad on puhastverd eestlased. Muudel juhtudel: kas te ei arva, et planeet on juba niigi ülerahvastatud?

Lugedes Argentina sotsiaalteadlase Dolores Juliano analüüsi antud teemal leidsin veel ühe võimaliku kodumaalt äramineku põhjuse, mida aga inimesed enesele tihti ei teadvusta ega tunnista.

Dolores Juliano nimetab soorollipagulasteks neid inimesi — suuremas osas naised, kuid on ka mehi —, kes emigreeruvad, et vabaneda alaväärsustundest, allasurutu staatusest oma soo tõttu. Et viia ellu oma unistusi, elada vabalt, saavutada eesmärke, mis ei sobi kokku päritolumaa reeglite ja arusaamadega.

Juliano peab silmas eelkõige Aafrikast ja araabiamaadest pärit inimesi, kus sooline diskrimineerimine on nähtav ja teada-tuntud, kuid mina jäin mõttesse. Huvitav, kui palju on eesti naisi, kes on lahkunud Eestist just selle pärast, et neid ei väärtustata isiksustena — et nad ei saa elada oma elu nii, nagu nad tegelikult soovivad?