Mart Helme: Tõnismäe kaotatud lahing
Kui selle taustal meenutada neid ähvardavaid ja tõsise riigimehe ilmega lausutud sõnu, mida tõid pronksiööde ajal ja järel kuuldavale meie president, peaminister ja teised ministrid, jääbki korralik kodanik nõutuks.
Ausalt öeldes on see nõutus aja jooksul ju aina süvenenud. Alates sellest, et märatsemiselt, riisumiselt, politseile vastupanu osutamiselt ja Eesti riigi vastaseid loosungeid karjunud pätid teolt tabamise järelgi sisuliselt kosmeetiliste karistustega pärjati, kuni praeguse ninameeste üle peetava protsessini välja.
Kodanik ei mõista, miks antakse süüalustele kohtus võimalus Eesti riiki, eestlasi ja nende keelt avalikult mõnitada, miks ei takistata neid poliitilise kihutustöö tegemisel kohtusaaliski, miks ei kohaldata neile seaduses ette nähtud sanktsioone ja karistusi kohtu solvamise eest ning miks üleüldse kogu seda kohtufarssi nii pikalt aetud on.
Seadkem sellele kulissiks veel võimude ja vasakpoolsete intellektuaalide ning ajakirjanduse poolt valla päästetud peaaegu et hüsteeriline süü ja süüdlaste otsimine eestlaste poolel — ning kibestumine ja nõutus, mida keskmine eestlane toimuvat jälgides tunneb, saab eriti selgeks.
Kõige selle juures kerkib paratamatult küsimus, mis on siis võimude — ja ärme räägime siin kohtute sõltumatusest! — motiivid säärase pehmekäelisuse ilmutamisel.
Esiteks muidugi hirm. Kardetakse, et Venemaa võib karmide karistuste määramise korral oma viienda kolonni uuesti tagajalgadele ajada. Seega kardetakse nii Moskvat kui kohalikke venelasi. Aga kardetakse ka lääne sõprade reaktsioone.
Viimane punkt ongi ilmselt kriitilise tähtsusega. Tõenäoliselt on meie juristid lääne ekspertide abiga järeldusele jõudnud, et Moskva on oma kohalike käsilastega meid järjekordselt kahvlisse võtnud. Ja et rohkem kui eestlaste nördimust tuleb karta seda, et praegu süüpingis kohtu, riigi ja eestlaste üle irvitavad tegelinskid viivad asja edasi Euroopa kohtusse. Ning võidavad seal, sundides sel moel Eestile peale veel suurema alanduse kui praegu.
Selle tõenäosus pole sugugi väike. Ilmselt ongi kogu küsimus selles, et enamat kui inimeste kokkuajamine sanktsioneerimata meeleavaldusele pole süüalustele kogu süüdistuse vahutavast retoorikast hoolimata võimalik kaela määrida.
Nad ei kutsunud ju kedagi otseselt üles lõhkuma ja märatsema, ei lõhkunud ega märatsenud ka ise. Nad ei kutsunud otsesõnu kedagi üles ka Eesti riiki hävitama. Nõuti vaid peaministri erruminekut. Teatavasti teeb sedasama päevast päeva paljude teiste kõrval ka näiteks seltsimees Savisaar, teine Moskva suur sõber Eestis.
Seega siis: sanktsioneerimata meeleavalduse korraldamine ja politsei seaduslikele korraldustele mitteallumine tundub olevat maksimum, mida Eesti kohtutes tõestada suudetakse, ja seesuguste süüdistuste pinnalt polegi karistused kohtualustele nii leebed.
Aga õiglus? Õiglusest on asi siiski väga-väga kaugel. Ei pea olema Sherlock Holmes koos deduktiivse meetodiga, et pusle kokku panna ja näha kogu Eesti vastu suunatud tegevuse pilti tervikuna. Ning süüaluste kohta selles.
See aga, et kohtus suudetakse tõestada vaid kohtualuste sõnakuulmatust, räägib valusalt meie riiklikust ebakompetentsusest. Viletsast ja tilkuvast luurest, nõrgast kohtupraktikast ja jõuetust ning allaheitlikust poliitilisest juhtimisest. Aga samuti riigi ladvikus kohad sisse võtnud kartelli ükskõiksusest ja karistamatusest.
Nii kaotamegi lahinguid, mida peaksime võitma. Nii loovutamegi oma riigis positsioone, mida peaksime kümne küünega hoidma. Nii annamegi ära peremeheõigused, mida vabatahtlikult meile enam iialgi tagasi ei anta.
