Veiko Spolitis: Läti krahh
Praeguse majandusmudeli — ärastasin, ostsin ja müüsin — krahh oli ettearvatav, sest haridus, teadus ja energiasäästlikkus on olnud alarahastatud viimased kaheksateist aastat. Juba jaanuari alguses on osas riigiasutustes probleeme palkade õigeaegse väljamaksmisega.
Kui Eestigi jäi keskmisest EL-i tasemest teadusharudesse investeerimisel maha, siis Läti rahastas oma teadust täpselt kaks korda vähem kui Eesti. Läti võib vaid unistada geenivaramust ja „tiigrihüppest“ välja kasvanud IT-kolledžist. Teadusele mõeldud raha on järgmise aasta eelarves kärbitud 25% võrra. Energiasäästlikkusele keskendumise asemel eelistavad praeguse valitsuskoalitsiooni liikmed seada Lätit Gazpromi gaasisüstla otsa.
Odavast krediidipoliitikast tulenev kinnisvaramulli lõhkemine sundis Läti parlamenti 2009. aasta eelarvet 12. detsembri südaööl ilma mingisuguste diskussioonideta umbes 11,2 mld Eesti krooni võrra kärpima. Sellele järgnes pöördumine Euroopa Komisjoni ja IMF-i poole, mille tulemusena leppis Läti kokku 7,5 mld eurose laenu saamise (osa rahast laenab ka Eesti maksumaksja).
Valitsuse ja IMF-i kokkulepe
Seitse ja pool miljardit eurot nõudev valitsuse plaan on täis vasturääkivusi. Jääb mulje, et selle on ette valmistanud diletandid. Kogu dokumendis leidub kuus lauset selle kohta, kuidas luua rusudest uusi majandusharusid, mis tooks riigile sisse raha ja võimaldaks selle hiigelsumma tagasi maksta. Dokumendi ülejäänud osa käsitleb praeguse olukorra stabiliseerimist ja kokkulepet IMF-iga.
Valitsus väljendab soovi, et Läti liituks võimalikult kiiresti eurotsooniga, samas nentides, et selleks läheb vaja „eriti tugevat sisepoliitikat ja laialdast poliitilist ja sotsiaalset üksmeelt“.
Autoritaarsusse kalduvaid ja utoopilisi väljaütlemisi esineb rohkemgi. Valitsus nõuab kõigilt asutustelt kord nädalas rahavoogude prognooside ja ettepanekute esitamist. Omavalitsused peavad selliseid prognoose esitama kord kahe nädala jooksul. Peale selle plaanib valitsus 2009. aasta lõpuks luua rahandusministri juhtimisel omavalitsusjuhtide ja suuremate ettevõtjate osalusel komitee, mis teostab palkade maksmise järelevalve riigi- ja erasektoris.
Riigisektor pidi seoses 12.detsembri eelarve muutustega oma kulutusi veerandi võrra kärpima. Peaminister Ivars Godmanis on endale võtnud kriisijuhtimise rolli ja teatanud, et priiskamisele tuleb lõpp teha.
Samas, Godmanise alter ego ehk parteikaaslasest sideminister Ainars Slesers võttis eelmise aasta viimastel päevadel riigiettevõtte Läti Raudtee nõukogusse 90 000 Eesti krooni suuruse kuupalgaga tööle oma autojuhi poja, kes pidi kuu aega varem meedia survel pidi ministri nõuniku ametist lahkuma.
Ent seegi pole veel kõik. Kultuuriminister Helena Demakova sõlmis eelmise aasta viimasel päeval 120 miljoni kroonise lepingu arhitektuuribürooga Riia uue kontserdisaali ehitamise tarvis. Sellest polnud peaminister teadlik ja kultuuriminister on praegu haige. See on ajendanud poliitikavaatlejaid küsima, milleks on peaministrit üldse vaja, kui ta ei tea, mis valitsuses toimub.
Ministeeriumid lüüakse kokku
Godmanis soovib vähendada ministrite arvu viie võrra. Kui Eestis on praegu kaksteist ministeeriumi, siis veel kuu aega tagasi oli neid Lätis 19. 1990-2008 on keskmine ministeeriumite arv Lätis olnud 20 ja riigiagentuuride arv praeguseks küünib 250-ni. 1918-1940 oli keskmine ministeeriumite arv oli kümme, sellal kui taasiseseisvumisaja priiskamist näitab Maris Gailis peaministri ametisoleku aeg 1994-1995, kui Lätis oli 31 ministeeriumi.
Suurte eelarvekärbete käigus otsustati kohe vabaneda integratsiooniministrist tema ebamoraalse käitumise pärast. Tegemist oli peaministri parteikaaslasega, kes kurameeris ise kristlikke väärtusi propageerides Diena ajakirjanikuga. Integratsiooniministeeriumile järgnes Euroopa Liidu raha ministeerium, praeguseks on neid seitseteist.
Ühendada soovitakse laste ja heaolu ministeerium, e-asjade sekretariaat on kavas ühendada sideministeeriumiga, justiitsministeerium siseministeeriumiga, kultuuriministeerium haridusministeeriumiga, pärast haldusreformi tahetakse ühendada majandus-, regionaalse arengu ja omavalitsuste ministeeriumid.
Esialgu tundub, et otsus ministeeriumite arvu vähendada on positiivne, kuid justiits- ja siseministeeriumi liitmine lehkab küll autoritaarsuse järele. Läti ei pea tegelema mitte ainult haldusaparaadi vähendamisega, vaid ka unarusse jäetud hariduse ja heaolureformide taaselustamisega. Seda olukorras, kus toetus valitsusele ja parlamendile on absoluutses madalseisus.
See kindlasti pole tark valitsemine, ja selle tagajärgi on tunda, sest ametühingute keskliit on ühtinud teiste ühiskondlikke organisatsioonidega opositsiooni kutsega nõuda 13. jaanuaril Riia Toomväljakul parlamendi laialisaatmist.
See oleks 2007. aasta 3. novembri „vihmavarjukogunemise“ jätk. Tänane päev näitab, kas demonstratsiooni korraldajatel õnnestub koputada võimuesindajate südametunnistusele ja saavutada parlamendi laialisaatmine — või soovivad töötud ja kuumaverelisemad Läti elanikud hoopis taastada traditsioone, mis tõid Väinajõe jääle verevalamise 1905. aasta 13. jaanuaril.
Läti päästavad vaid erakorralised valimised
Lätit saavad majanduslikust pankrotist ja poliitilise usaldamatuse kriisist päästa vaid erakorralised valimised. Valitsuskoalitsiooni poolt 2007. aasta kevadel presidenti ametisse upitatud Valdis Zatlers pole valmis oma põhiseaduslikke õigusi kasutama.
Nimelt sätestab Läti põhiseaduse 48. punkt, et ainult presidendil on Läti Vabariigis õigus algatada parlamendi laialisaatmise protseduur, mis peaks kahe kuu jooksul pärast avalduse tegemist kulmineeruma rahvahääletusega. Kui enamik valijaid toetavad presidendi otsust, siis tulevad erakorralised valimised, vastasel juhul on parlamendil õigus president ametist tagandada.
On selge, et suuresti Läti Rahvarindest väljakasvanud poliitise põlvkonna aeg on otsa saamas. Praeguse valitsuse tehnokraatlikud toimingud on äratamas unist kodanikühiskonda. Vähemalt rahanduspoliitikat juhitakse Eesti lõunanaabrite juures juba praegu Brüsselis ja Washingtonis. See on positiivne, ent küsimus on, kes ja kuidas teenib seda raha, et hiigellaene rahvusvahelistele rahandusorganisatsioonidele tagasi maksta.
Kui Läti ühiskond tahab jätkata nn köögidemokraadi mängimist, on valmis kogu demokraatlikku süsteemi maa tasa tegema, demonstratsioonidel auru välja laskma, suutmata siiski oma esindajaid kontrollida, siis tekib paratamatult küsimus, milleks lätlastele üldse oma riiki vaja on.
