Heikki Sal-Saller: Palun häid uudiseid!

Viimasel ajal kirendab meedia halbadest uudistest: lugedes raha devalveerimisest, kinnisvaramulli lõhkemisest ja muust võib mõnigi mõlgutada mõtteid kätte jõudnud nööri ja seebi ajast.

Majanduses ei ole tõepoolest parimad ajad, see on selge sügisel murelikult talveunne suikunud siililegi. Ettevõtja Jüri Käo lubas suvel Ekspressis sügiseks verd tänavatele. Ehk näeme seda eeloleval kevadel või augustis, nagu lubas tähetark Igor Mang Maalehes.

Aga ükskord paraneb asi niikuinii. Uus majandustõus kappab piltlikult öeldes iga tunniga lähemale. Et selle ootuses meel parem oleks ja tegijad norgu ei vajuks, peaks meedia, peamine sõnumite vahendaja, pöörama kordades rohkem tähelepanu kõigele positiivsele, eeskätt majanduses. Heade ja halbade sõnumite tasakaalu kujundamisel on meedial oluline roll.

Meedia näib sageli lähtuvat arvamusest, et inimesed tahavad lugeda ainult negatiivset. On tõsi, et positiivne sõnum müüb kordades halvemini ja kedagi “ei koti”, et teistel hästi läheb.

Austraalia juhtivaid kommunikatsioonistrateege Tom Buchan on avaldanud arvamust, et finantskriis on atraktiivne teema meedias tunnustuse otsijatele. Nauditakse pealkirjadele osutatavat pretsedenditut tähelepanu ja ei mõelda küllalt lugejates tekitatavale negatiivsele meelsusele. Buchan soovitab kommentaatoreil raskel ajal tähelepanelikult jälgida oma mõtete suunda.

Majandusanalüütikud kraaksuvad valdavalt kurja ja lahendusi eriti välja ei paku, sest keegi ei tea, mis saab järgmisel kuul või tulevas kvartalis. Nii ei paku midagi rõõmustavat Eesti Konjunktuuriinstituudi aasta alguse uuring, mille Delfi pealkirjastas: “Eksperdid: poole aasta pärast on veel hullem” ja Äripäev: “Josing: nii hull pole olnudki”.

Mis siis meie meele helgemaks teeks? Positiivsed sõnumid igapäevases meedias! Võiksime püüda olla optimistlikud ja näha koridori lõpus valgust ka siis, kui see on energia kokkuhoiuks mõneks ajaks kustutatud. Kas vaatame riigi poole, nagu raskel ajal kõikjal kombeks on saanud? Peaministrit süüdistatakse igatahes pidevas liigpositiivsuses.

“Propaganda, eriti siseriiklik propaganda, on alati olnud Eesti nõrk koht,” kirjutas aga Tiina Jõgeda mõnda aega tagasi Eesti Ekspressis. Ent kui riik hakkaks sihilikult oma kodanike head meeleolu kujundama, suubuks kogu tujukujundustegevus kindlasti mõnede lähenevate valimiste kampaaniasse.

Võib-olla aitaks inimeste meeleolu parandada EAS-i rahaga käivitatav kampaania tööpealkirjaga “Hea tujuga majandustõusule vastu”? Kindlasti leiduks hulk tublisid kommunikatsioonitegelasi, kes miljonite saamiseks kütkestavaid ideid vällja pakuksid.

Aga tegelikult on meil propagandaministeerium ju olemas. See on ajakirjandus. Lahendus oleks see, kui peatoimetajate kartellilepingu tulemusena hakkaksid ajalehed, internet, raadio ja televisioon piltlikult öeldes kassisuuruste tähtedega optimismi, häid uudiseid otsima ja positiivseid kommentaare vahendama.

Kas või kord nädalas, kuid suurelt ja minu pärast üleval nurgas sarnaselt “kommertstekstilga” ära märkides, et tegu on „hea uudisega“. ETV on juba aru saanud, et head uudised kuluvad marjaks ära: Maire Aunaste juhtimisel on hoogu sisse saamas sellenimeline saade.

Palju abi oleks sellest, kui loeksime halva käekäiguga ettevõtjate asemel 2009. aastal hoopis neist, kes normaalselt või koguni hästi toime tulevad. Võib-olla lähtuks ka Hans H. Luik “füüri lastes” positiivse hoiakuga lugudest. Sõnaga, tahaks juba hakata ajakirjanike käest kuulma neist, kel läheb juba täna või järgmisel kuul hästi. See võib lõpuks hakata ka käivet tõstma.