Karol Kallas: Närvid läbi, tõstke makse
Loomulikult pole raske maksta mõnisada krooni eraarsti vastuvõtu eest, aga mille pärast siis üldse sotsiaalmaksu maksta? Saan aru, et sotsiaalsfääri kulud ja teenused jagunevad solidaarselt, aga millegi pärast hakkab see solidaarsus minu kohal tihti tõrkuma.
Selle asemel, et seista silmitsi järjekordsete varjatud maksutõusuga, poleks mul midagi tulumaksu mõneprotsendise tõstmise vastu — kui ma võiksin kindel olla, et selle eest on mulle mõistliku aja jooksul tagatud vajalikud riigi poolsed teenused. Riigieelarve põhiprobleem ei ole selles, kui palju või vähe tööinimesed makse maksavad. Esikohal on siiski riigistruktuuride kuritahtlik ja -tegelik ebaefektiivsus.
Järgnevalt näitlik arvutuskäik: võttes aluseks, et Eesti mediaanpalk oli möödunud aasta lõpus umbes 10 000 krooni ja tööl käivaid inimesi suurusjärgus 655 000, siis ühe keskmise palgasaaja rahakotist viiks 5% maksutõus kuus välja 500 krooni, samas tuues riigikassasse sisse aastas ligi neli lisamiljardit.
Kui ministeeriumide ja riigiasutuste struktuuri üle võib vaielda, siis kohalike omavalitsuste rohkus on puhtakujuline majandusroim. Isegi tänases päevas pole harvad näited, et kaks naabervalda ehitavad kumbki oma koolimaja — mis on teineteisest nelja kilomeetri kaugusel, rääkimata ohtratest näidetest, kus vallavalitsus koos mõne teise riigi poolt ülalpeetava asutusega on valla suurimad tööandjad.
Riigieelarves on mitmesuguseid püsikulusid ligikaudu 75 miljardit krooni, millest suure osa moodustavad toetused kohalikele omavalitsustele. Omavalitsuste arvu kärpimine ja allesjäävate haldusstruktuuride efektiivsuse suurendamine on oluline kokkuhoiuvõimalus.
