Vahur Afanasjev: Kräkk, Oviir ja europarlament
Kuulukse, et lähiaastatel on europarlamendist laekumas seadus, mis keelab ära traditsioonilise hõõglambi. Elagu sinine võbelev valgus. Mis on selle meistri mõttes, kes neid seadusi teeb? Tundub päris vägev seadus, mõjutab argipäeva ja puha, ent sisuliselt on tegemist tühise populismiga. Energia mõttes sõltume ka säästulambi hämaruses Vene gaasist ja Iraagi naftast, aga ses osas ei mõisteta miskit ära teha.
Palju parem europarlamendi tegevuse iseloomustaja on Eesti esindaja Siiri Oviiri nõudmine, et Tšehhi paluks vabandust kunstnik David Černy loodud kunstiteose pärast, mis Euroopa Nõukogu hoones esitab valusa, ausa ja iroonilise pildi euromaadest. Ausalt, taolised avaldused peaksid jääma blogijate pärusmaaks. Meenub teile mõni asjalik ja edasiviiv ettepanek Eesti eurosaadikutelt? Mulle ei meenu ja ei usu ka, et häda on väheses kõlapinnas.
Europarlamendi liikmete ühine nimetaja on teisejärgulisus koduses poliitikas. Esimene variant - kodus on suurem käkk kokku keelatud ning partei korraldab nõnda, et persoon, keda enam näha ei taheta, saab rahulikult Brüsselis ja Strasbourgis peesitada. Teine variant – kodus pole ruumi, järelikult on europarlament mõnus puhver, kus hoogu võtta ja näiteks Eesti presidendiks saada. Kolmas variant – persoon saadeti vanaduspuhkusele või sinekuuri pidama.
IRL topib europarlamenti tütarlast nimega Karoli Hindriks. Noorele inimese tuul tiibadesse anda kõlab nagu hea mõte, ent keda ta esindab? Inimene, kellel puudub reaalne kogemus Eesti riigi juhtimisel, kes on Eestis peaaegu eikeegi, hakkab tegema üleliidulisi seadusi? Mõnus. Ja miks mul on tunne, et Reformierakond tahab supi põhja kõrvetanud Andrus Ansipi jalust ära saata? Europarlament on just paslik koht.
Kõige rämedama asjana paljastas üks hollandlasest tüüp, kes oli europarlamentääriga abielus – et tema eksnaine suitsetas regulaarselt kräkki. Ta ei rääkinud sellest hukkamõistvalt, tüüp on ise kah paras poiss, nii et mul pole põhjust kahelda.
Kräkk on suitsetamiseks mõeldud kokaiin, läheb eriti konkreetse laksuga verre, tõstab enesehinnagu stratosfääri ja pühib terve mõistuse riismed üle planeedi serva tühjusse. Olen sihukestes asjades üpris tolerantne, ent kräkisuitsetaja seadusi tegemas on sama õõvastav idee nagu purjus pedofiil kooolibussi roolis.
Sulev Valner pakkus Maalehes välja, et europarlamendi valimisi võiks ignoreerida. Mõttel on jumet, kui leppida tõigaga, et parteid söödavad ette läbikukkujatest, lastest ja vanurites koosnevad valimisnimekirjad. Aga ma ei ole nõus, et mitmes valdkonnas pole mu elu üle suurem jõud mitte Eesti riigikogul, vaid veidral vanadekodu, lasteaia ja hullumaja kombinatsioonil.
Oleks europarlament liidu tasandil ainus poliitiline keha, millel palju jõudu, aga vähe mõistust. Võta näpust. Näiteks Euroopa Komisjon, mis on nagu valitsus, viib ellu parlamendi otsuseid ning võib ka ise määrusi välja anda. Komisjoni töötajad leitakse avalikel konkurssidel. Kiiduväärt, et laiad massid on liiga lollid, läbimaks konkurssi. Jama on aga selles, et suurem osa nendest, kes läbi saavad, on sünnipärased nohikud või karjeristid. Või mõlemat. Tõsi küll, vähemalt kräkki seal ei suitsetata.
Ainus euroasi, mis natuke lohutab, on Euroopa Nõukogu. Seal käivad koos liidu riigipead. Tubli annus tühja egotrippi mõistagi, aga asjad, mis isiklikku tagumikku kõige valusamalt põletavad, lapitakse jõudumööda ära. Kas või finantskriisi asjus suutsid riigipead üpris konkreetseid meetmeid rakendada – niipalju, kui üldse pihta on võimalik saada, mida selle supiga teha.
Euroopa Parlament kui institutsioon on inimeste käes, kes valdavalt ei oska sellega miskit mõistlikku pihta hakata. Sama hästi võiks määrata teismelise arvutimänguri sõjaväe ülemjuhatajaks. Kusjuures õnnetu teismeline pole ise süüdi, ta on kõigest laps.
Meie, Euroopa valijad, oleme ise süüdi, kui laseme parteidel lapsi ja vanureid suure seadusmasina rooli sättida. Nii et kui moraaliga lõpetada, siis – häbi ajaks igaveseks neile, kes koostavad parlamendivalimisteks teise ešeloni nimekirjad, ning paras meile endile, kui me ei vaevu neist vähegi asjalikumaid tüüpe välja otsima.
Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti (toim).
