Urmas Sutrop: Eesti keele elu ja surm
Ega keegi siis emakeeletundide arvu vähendada ei tahtnud. Haridusministeerium tahtis lihtsalt vähendada kõigis ainetes kohustuslike tundide arvu ning anda lastele ja nende vanematele suuremat valikuvabadust. Seejuures oleks tulnud emakeele ja kirjanduse tunde ka teatud hulgas kohustuslikult valida. Aga nüüd on minister juba järele andnud. Emakeele ja kirjanduse tunnid jäävad kohustuslikuks nagu enne. Mis tundides tehakse, see pole enam tähtis.
Lugeda tuleb nii kirjandust kui ka tarbetekste
Mullu palju kõneainet pakkunud PISA uuringu järgi olid meie koolilaste tulemused väga head. Tähelepanuta jäi aga see, et meie koolilapsed kasvatatakse kirjanikeks. Tarbe- ja juriidiliste tekstide lugemise ja neist arusaamisega satuvad meie koolilapsed suurtesse raskustesse. Teiseks, õnnetuseks on teismeliste seas väga palju noori, kes koolis ei käi. Suur osa on neist lihtsalt tänaval. Nende teadmiste puudumist aga uhked uuringud ei mõõda.
Praegu, kus emakeele ja kirjanduse tundide arv on „õnnelikult“ külmutatud, tuleb siiski tundide sisuga tegelema hakata. Lõputu koma- ja õigekirjadrilli asemel tuleb hakata õpetama funktsionaalset lugemisoskust. Selleks on vaja suurendada tähelepanu kirjanduse õpetamisele. Kirjandustunnid on just need, kus õpetatakse tõeliselt mõtlema ja maailmast aru saama ning oma sõnumit maailmale arusaadavaks tegema.
Kirjanduse õpetamisel tuleb tõsiselt läbi mõelda kirjandusklassika mõiste. Tuleb endale selgeks teha, missugused seni klassika hulka arvatud või sealt hoopis välja jäetud kirjanikud ja teosed kõnelevad tänapäeva noortega. Kirjandustundide eesmärk ei tohi ju olla kirjanduse vastikukstegemine. Lisaks ilukirjandusele tuleb lugeda ja analüüsida tarbe- ja juriidilisi tekste. Analüüsima peab kas või SMS-laenulepinguid, et kooli lõpetajad ei satuks võlaorjusesse.
Emakeel ei ole ainult emakeeleõpetajate asi. Me kõik peame seisma kauni emakeele eest. Selleks, et aineõpetajad saaksid nõuda head eestikeelset keelekasutust nii füüsikas, matemaatikas kui ka bioloogias, tuleb eranditult kõigile tulevastele õpetajatele juba esimesest kursusest alates õpetada eesti keelt. See nõue puudutab eelkõige Tartu ja Tallinna ülikooli.
President Toomas Hendrik Ilves kutsus keelefoorumil leidma uusi jõulisi keeluuendajaid, kes oma isikuga suudaksid keelt mõjutada, nagu seda tegid Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski. Esimene neist oli metsik keeleuuendaja, kelle loomingu hulka kuulub väga palju meie igapäevaseid sõnu. Veski oli aga süstemaatiline normeerija, tänu kellele ja kelle eeskujule on meil tänapäeval olemas hästi korraldatud kirjakeel ning eestikeelne teadusterminoloogia.
Aavik maksis kirjanikele ja tõlkijale oma taskust raha, kui nad tema uudissõnu kasutasid. Seda oleks ilmselt vist tänapäevalgi vaja. Raha eest saab ikka näiteks struktuurifondi asemel tõukefondidest rääkida ja kirjutada.
Uudissõnad tulgu, keele ehitus jäägu
Eesti keele arenguks on vaja mõlemat, nii metsikut keeleuuendust kui ka rahulikku keelekorraldust. Sõnavara uuendus ei ole eesti keelele kuidagi ohtlik. Keelekorraldus peab jälgima, et uued sõnad end ka pöörata või käänata ning edasi tuletada laseksid. Uus sõna peab sobima ka eesti keele häälikulise ehitusega. Keeleteaduses on olemas niisugune mõiste nagu võimalikud sõnad. Hea sõnalooming teeb võimalikud sõnad lihtsalt ilmsiks. Nagu oleksid need keeles kogu aeg varjul olnud ja oodanud oma aega, et kasutusse tulla.
Mida ei tohi uuendada, on keele ehitus. Me ei tohi muuta oma emakeele häälikuid, grammatikat, sõnajärge lauses. Sellised tendentsid oleksid väikesele keelele üliohtlikud. Keelekorralduse ülesanne on hea aednikuna jälgida, et meie keele ehitus jääks selleks, mis ta on, et keelde istutatud sõnad ei tooks endaga kaasa meile võõraid häälikuid. Keelekorralduse tähtsamaid ülesandeid üleilmastumise tingimustes on säilitada eesti keele kui soome-ugri keele omapära.
Peame igal võimalusel vastu hakkama katsetele tõlkida indoeuroopa keeltest (inglise, prantsuse, saksa, vene või läti) üks-ühele. Ei tohi tõlkida nii, et igale indoeuroopa sõnale või terminile vastaks üks ja ainus eestikeelne sõna. Meie emakeele omapära nõuab, et paneksime mõne ingliskeelse sõna ümber mitme sõnaga ja vahel annaksime ingliskeelse fraasi tähenduse edasi ainult ühe ja täpse eestikeelse sõnaga.
Kui painutame eesti keelt orjalikult indoeuroopa mallide järgi, siis on see meie emakeele surm. Meie keeleuuendus on meie rahva teener ainult siis, kui ta jälgib meie kauni emakeele omapära. Kui meie emakeelt tahetakse uuendada inglise või vene keele murdeks, siis on meie vastus keeleuuendajatele kindel ei.
