Janek Mäggi: Pihli tee püha tõe juurde
Jüri Pihl on ka salapärane mees. Saarlane. Ta on suutnud pika avaliku elu karjääri jooksul vältida tõsiseid ämbreid. Endast (oma hingest) ei ole ta avalikkusele midagi rääkinud. Kes ta tegelikult on ja mida ta tegelikult mõtleb, teavad võib-olla vaid lähemad võitluskaaslased. Erakonna juhi kohta tahab rahvas teada rohkem.
Mulle tundub, et me tea, mis on Jüri Pihli motiivid ja ambitsioonid. „Kunagi tuleb ka peaministriks hakata“ ei kõla veenvalt. Peaministri amet on ikka pigem eneseteostus kui koht, mida täita. Ja mis poliitik see on, kes mõtleb ainult kümnetele tuhandetele palgakroonidele, mitte riigimehelikule eneseteostusele.
Uue esisotsi valik oli tark. Avalikkuse jaoks ei kumanud Pihlist ülemäärast kirge riigijuhtimise vastu, mis äratab sümpaatiat. Head juhid on ikka need, kelle juhtimist ei panda ülearu tähele. Kuigi jah, siseministeeriumis on mees juhtinud väidetavalt jõuliselt – mis ei pruugi tähendada, et valesti.
Enesekindlust on tal ka. Pronksöö-aegsed seisukohavõtud mõjusid kohati isegi liiga külmakõhulised. Ja liiga rahulikud. Ainult kerge muie ehk. Aga mida sa saarlaselt muud ikka ootad – tema teab täpselt, mida ta teeb, ja ega ta seda teistele ei ütle.
Pihl pole mingi kelkiv lobamokk, kes loodab vastaste arutu avaliku ründamisega plusspunkte teenida. Pihl on kaalukas strateeg, kes teeb valikuid vaikselt ja kapi taga. Kui aeg küps, paneb ta kaku ahju ja serveerib seda vaid neile, kes seda väärivad. Sellist poliitilist stiili pole Eestis seni ülemäära harrastatud. Võimalik, et just see on tema potentsiaalse edu üks tagaja.
Sotsiaaldemokraatide kiituseks peab ütlema, et nad valisid tegija, mitte ei hakanud tegijat tegema. Nagu osa naised võtavad vanema mehe, kes on juba edu saavutanud, kellel on positsioon, auto ja raha. Sest kust sa tead, et väliselt kenast kutist ka asja saab? Ja palju sa neid jõuad läbi proovida! Parem on ikka minna kindla peale välja – võtta see, kes on konkurentsiheitluses läbi löönud. Jüri Pihl ju on. Seda mõistis ka tema säravat karjääri teinud noor naine.
Pihlil on Ivari Padari ees ka eeliseid. Ta on tasakaalukam. Buumiaeg vajab juhte, kes räägivad kõva häälega ja käsi vehkides – väliselt innukaid inimesi. Langusaeg vajab juhte, kes ei erutu liiga kergesti. Täpsemalt öeldes ei erutu väliselt. Ei näita seda välja.
Rahva isa väärikuse annavad Pihlile hallid juuksed, mõjukuse tema olek. Tundub, et Pihlile on ajakirjanikel palju raskem labaseid küsimusi esitada kui kõigile teistele valitsusliikmetele. Kas see on julgeolekustruktuurides kätteõpitud maneer või lihtsalt kõrgemast klassist soliidsus, on raske öelda.
Sotsiaaldemokraatide erakonna juhivahetus tundus hea ajastusega ka seetõttu, et nüüd saavad nad Padari kõrval rohkem pilti ka Pihli. Mõlemad mehed on pildis olnud palju, kuid Pihl kui erakonna juht ja poliitik on senini veel pigem harjumatu mõte kui igapäevane kuvand.
Tegelikult ootaks Pihlilt rohkem päris tema oma mõtteid. Mida ta arvab spordist, kultuurist, välispoliitikast, majandusest. Praeguse siseministri kirjutis „Head riiki odavmüügist ei saa“ (PM 11.03) tundus küll pigem ebaõnnestunud kantseleikiri kui tõsise mehe oluline poliitiline sõnavõtt.
Ühtegi säravat mõtet ei leidnud. Tavapärane poliithala, mida kõigi erakondade propagandagrafomaanid pidevalt oma sulepeadest välja pritsivad. Sotsidel tuleb just sõnaseadmisoskusega kõvasti vaeva näha. Astmelise tulumaksu mantra kukub Edgar Savisaarel ikka kordades paremini välja. Jää või uskuma!
Jüri Pihl tuli nagu must hobune. Ja on seda ka praegu. Tema ampluaa ja seisukohavõtud on seni olnud liiga piiratud valdkonnast, et hinnata teda kui erakonna esimeest, riigijuhti ja võimalikku peaministrikanditaati. Aga see on suur eelis: kuvandit muuta on palju raskem kui seda luua. Jõudu tööle, Jüri!
