Manona Paris: Laseme end fašistiks sõimata?

„Mis keelt te räägite,“ huvitub eestlaste vestlusest keskealine soliidne härrasmees Moskva veinipoes. „Oi, Eesti? Oli ilus riik, käisin seal naisega pulmareisil – aga nüüd nii fašistlik, seal pidavat vene keele rääkimise eest tänaval maha löödama.“

Ei lööda, seletame. Üldsegi mitte. Ja paremates kohvikutes saab endiselt vene keeli teed tellida. Poes vene keeles rääkijaid teenindamata ei jäeta. Vanahärra silmad lähevad suureks: „Aga teil on ju fašistid võimul?“

Miks me laseme endale öelda fašistid? Eesti kommunikatsioon Venemaa suunas on peaaegu ümmargune null. Me ei katsugi PR-lahinguid pidada, laseme aga našilastel lärmata ega püüagi nende väiteid positiivse kommunikatsiooniga ümber lükata. Ma ei pea silmas mitte nende peale solvumist, vaid ennetava positiivse teabe jagamist, sh ajaloo kohta. Seda on ometi võimalik teha nii, et kommunikatsioon ei sisalda mitte rünnet, vaid komplimenti. Strateegid nimetavad seda positiivseks hõlvamiseks.

Kui pidevalt üht ja sama teadet järjekindlalt kuulutada, siis see kinnistub, seda teab iga PR-rebane. Hiina vanasõnagi ütleb, et mask hangub pideval kandmisel uueks näoks. Kui laseme end fašistideks ja venelaste vaenlasteks pidada, mõni ime siis, et suur idanaaber meid paariaks peab.

Miks ei võiks eeskuju võtta sõjaaegse Gruusia kommunikatsioonist: me pole küll nõus Putini ja Kremliga, aga me ei vihka venelasi kui rahvust. Võiksime edastada sõprussõnumit: tulge ikka meile külla, hea meelega võtame vastu. Pakume teie kõrgkesklassile oma spaasid, selle asemel et jääda lootma rootsi pensionäridele. Usun, et moskoviidid maksaksid rohkem.

Ja venelased rõõmustaksid, nähes, kuidas hoolimata nõukaaegsest minevikust levib meil läänelik sõbralik tarbimiskultuur. Moskvas kuuleb ka kallites restoranides kähvatust: Govorite! Meie teeninduskultuur nii hirmus ei ole, kes ei usu, see käigu trett Venemaal ära.

Meil peaks ju piisavalt igasugu PR-asjapulki riigi heaks tööl olema, esileedigi on asjatundja. Kus on meie plakatid Venemaa suurlinnade tänavatel: tere tulemast Eestisse! Kuhu jäid meie esindused märtsis Moskva suurel turismimessil? Mitte ühtegi eestlast polnud seal! Raha peale oleme kriisiajal vihased või?

Tänapäeva maailmas tagab väikeriigi eluõiguse sünergia teiste rahvastega ja ning paindlikkus. Eesti saatus on olla ida ja lääne vahendaja. Nn aken Euroopasse. Kui seda akent ei kasutata, saame mandumises süüdistada vaid iseend.

Eestis on palju ärimehi, kes on oma äri üles ehitanud tänu hea vene keele oskusele ja kontaktidele. Nende kogemused on läänes väärt kaup. Venemaalt tuleb tohutu hulk toorainet, aga ka ostujõulisi äripartnereid ja vahendajaid. Meie idanaaber on kontrastide maa, tema võimsuses peitub nii ülivaeseid kui ka megarikkaid. Otsigem siis need viimased üles! Eks paljud on seda juba teinud ka.

Meie eelised on teiste kaubateedel elavate rahvaste ees selged: „läänelik“ korralikkus ja vene hingelaadi tundmine. Nõukogude Liidus oli eestlane austatud tegelane. Ja äri õitses, kuigi selleks võis vaja minna moemaja reklaamplakateid või kastide viisi „Vana Tallinna“.

Eesti on demokraatlik riik ja see tähendab, et meil on kõigil õigus oma nokk lahti teha ning arvamust avaldada. Nii marurahvuslastel kui ka našilastel. Kahjuks aga on Eestis hakanud toimuma polariseerimine: kui sa pole meiega, siis oled nendega. Ehk: üks õige eestlane peab olema sunnismaine konserv, kes vihkab kõike ida poole jäävat.

Meil külvatakse sageli suhtumist Venemasse kui mütoloogilisesse kurjuse kantsi, Mordorisse. Vastu valimisi peaks sellisesse hirmukülvamisesse vägagi kriitiliselt suhtuma. On üks hea ütlus: kui usud, siis on. Aga kes me seda tahame? Tegelikku Mordorit? Kas me tunneme end siis paremini?

Too vene vanapapi veinikaupluses oli igatahes pärast jutuajamist valmis kohvrid pakkima ja taas Eestisse külla tulema: vaataks oma kunagise lemmiklinna Tallinna üle. Tuleks koos naisega, oleks nagu uued mesinädalad.