Urmo Soonvald: Kallas Eesti presidendiks?

Uudis, et Euroopa Komisjoni eestlasest asepresident Siim Kallas on teeninud Brüsselis miljoneid kroone, teeb rõõmu. Isegi kui ta jätkab tänavu sügisel tööd komisjonis, on ta vaba kiusatustest ning Eesti-sisestest diilidest. Ta on vaba mees tulema Eestisse - presidendiks.

Sellest Kallase võimalikust sammust on räägitud ammu, seda on ka temalt endalt küsitud, kuid selget vastust pole tulnud. Ta on alati naeratanud, käega rehmanud ja kinnitanud, et nii kaugesse tulevikku pole mõtet vaadata.

Eestis on Kallasel kõik saavutatud – ta on juhtinud mitmeid tähtsaid asutusi, kaasa arvatud ametühingud, Eesti Pank ja valitsus. Kui Kallas tahaks, oleks ta tõenäoline järgmine president. Töö Euroopas teda ei takistaks – leedulannast eurovolinik on praegu samuti sekkumas Leedu presidendirallisse.

Brüsselis teenitud rahal on aga mitu nägu. Võib olla kindel, et Kallas on majanduslikult sõltumatu. Kui just pole haisvaid niite vanadest aegadest, kadunud miljonitest rääkimata. Sellega peab ta arvestama surmani. Teine on mugavus. Kallasele kindlasti meeldiks elu, kus teda ei häiriks kellaajad, kohustused, suhtlemine igavate ametnike ja inimestega. Brüsseli miljonid on teinud temast vabahärra.

Ma ei tea, kas Kallas oleks parim võimalik Eesti president, aga praegu tal sama kaaluga konkurente pole. Õhus on vaid küsimus, kas praegune president tahaks ametis jätkata. Õigemini – kas poliitilised jõud Ilvese taga usuvad, et ta suudab ambitsioonika proua esiplaanilt tõrjuda ja leida endas jõudu muuta amet taas autoriteetseks.

Muidugi võib Kallast vabalt oodata n-ö Ilvese sündroom – ootused-lootused on väga suured, tegelikkus aga pimestab ja masendab. Avalikkust loomulikult, mitte riigipead.

Meie oludes on presidendi rahaline sõltumatus muide äärmiselt oluline. Sest kõik kolm viimast presidenti on orki lennanud ka ahnusega. Kallasei ehk ei tekiks himu oma kulusid riigi kraesse keevitada. Aga järgmiste presidendivalimisteni on veel aega. Kandidaate, pluss- ja miinusmärgiga, alles hakkab tekkima.