Toomas Verrev: Mõttetud talgud

Ma võin eksida, kuid minu teadvuses seostuvad talgud sellega, et tullakse kokku ja tehakse midagi ära. Hiljem käiakse kambakesi saunas, juuakse suurtes kogustes mõdu, viina või õlut ning tuntakse rõõmu üheskoos tehtud tööst. Rikkamatel päevadel pargitakse veel kõht ka takkatraavi täis.

„Teeme ära 2009: Minu Eesti“ mõttetalgud mulle aga sellised ei tundunud. Kui inimesed tulevad kokku ja targutavad selle üle, millest järgmine pauerpoint teha või uus projekt kirjutada, ise samal ajal ohtralt mullideta vett juues ja tagumikku laiaks istudes, ei ole see ju millegi ärategemine.

Mingi eesmärk võiks siiski üritusel olla, eriti veel sellise mastaabiga ettevõtmisel, mil nimeks „Teeme ära“. Pealegi, eesmärgistamine peaks olema väljend, mida teavad kõik aktivistid, kellele meeldib oma mõtteid pauerpointi kängitseda.

Eriti tähtis on eesmärk just sellistel leninlike laupäevakuid meenutavatel üritustel. Loomulikult on tore loopida metafoore, nagu korraldajad seda teevad: et nende üritusel ei olegi eesmärki, nad nagu kallaksid maha pudeli vett ja siis vaatavad, kuhu see voolab.

See on ilus ladna jutt. Ja mul ei oleks ka selliste ettevõtmiste vastu midagi, kui inimesed korraldaksid seda oma koduõuel enda raha eest. Tänasel päeval, kus riigi rahakott just punnis ei ole, tunduvad sellised üritused aga priiskamisena. Inimesed vajavad midagi lihtsat ja konkreetset: teeme Eestimaa prügist puhtaks, istutame miljon puud, jne. Ehk siis - lihtne eesmärk, lihtne kommunikatsioon.

Nende mõttetalgutel kommunikatsioon oli aga küll kõike muud kui selge. Öeldi, et saame kokku ja teeme midagi. Miks me seda teeme ning mis sellest kõigest edasi saab, jäi lahtiseks. Võib öelda, et siin oli tegu ehk reklaamindusliku apsuga.

Ning tõesti oli, kuid seda mitte reklaamiagentuuri, kes tegi lahedad klipid, vaid just kliendi poole pealt, kes ise ka aru ei saanud, mida ta öelda tahab. Reklaam ei ole ainuut meeletu meediamaht, magusad tekstid ning ilusad pildid.

Ise ma talgutel ei käinud, kuid olen kuulnud paljude talguliste käest kiirreportaaže toimunust. Näiteks paljudes mõttekodades (milline ilus sõna – tahaks lausa korteri osta mõnesse mõttekotta) lahatud teema oli selline: kuidas teha nii, et meie haridussüsteem ei tapaks loovust. Ma ei eita, et selle üle annab targutada, ja kuidas veel. Kuid küsimus on minu meelest hoopiski selles: kust võetakse, et meie haridussüsteem tapab loovust?

Kas loovad inimesed, keda me täna Eestis teame (täiesti lambist näited), nagu Skype’i poisid, Chalice, Enn Soosaar, Veiko Õunpuu ja paljud teised, ei olegi koolis käinud?

Või toome näiteid veel lähemalt, nii-öelda rohujuure tasandilt. Kas need paljukiidetud ehitusmehed ei lähenenud torude ja kipsplaatide paigaldamisele loominguliselt - nii et täna on õigem nende soss-seppade looming lihtsalt maha lõhkuda? Või kas kinnisvarahindadele ja üldse kõigile majanduse reeglitele ei lähenetud loominguliselt, tänu millele võõramaised pangad palju raha teenisid ja meie õnnetu majandus on täna maoli?

Kui enne pidi eestlane olema vaid seksikas ja edukas, siis kas nüüd lisaks ka loominguline? Minu meelest võiks esmajärjekorras küsida nii: kas see ikka on vajalik. Mitte et kuidas seda saavutada. Või äkki on esimene küsimus jaatavalt vastatud juba kusagil kõrgemal, just nagu nendelsamadel leninlikel laupäevakutel, millele eespool vihjasin.

Levinud on eestlase kui tööka rahva kuvand. Täna tundub mulle aga, et töö tegemise asemel mulisetakse või virisetakse niisama. Ma ei ütle, et kusagile peaks, pea ees, tormama, kuid niisama suvalise targutamisega me kah kaugele ei jõua. Filosofeerimiseks vajame orje, nagu oli antiikühiskonnas. Ent siinmail on ainult panga orjad, keda on paraku enamik meist.

Seda kirjatükki ajendas mind tegelikult kirjutama üks ettevõte, millega vahepeal tihedalt kokku puutusin. Seal peeti päevast päeva neljatunniseid koosolekuid. Kõik justkui toimis, kuid ühe väikse mööndusega – nendel koosolekutel ei otsustatud midagi. Nagu ka nendel talgutel: midagi nagu tehti, aga kasu midagi ei ole. Nimetatud ettevõtte, muide, on tänaseks tegevuse lõpetanud.

Pärast pikemat pidu on minu meelest mõistlik pigem korralikult välja magada, selle asemel et tugevas tarbimispohmeluses kokku saada ja üheskoos pool päeva pohmelleerida, roosas mullis endale ette kujutades, et midagi suurt on taas kord ära tehtud.