Indrek Tarand: Euroopa kui paradoks
Ülikoolis õpetati mulle, et ereb ehk Euroopa tähendab heebrea keeles päikeseloojangut. Hiljem õpetati ka Oswald Spenglerit ja Õhtumaade allakäiku. Need kauged õpitud teadmised ajendavad mind praegu kandideerima Euroopa Parlamenti.
Esitan mõned paradoksid, mis minu arvamust mööda meie kontinenti täna mõjutavad. Abstraktselt võiks öelda, et need on paradoksid Euroopa (ühise) välispoliitika, majanduspoliitika ning moraali kohta. Kuid esitan need vabas vormis näidetena erinevatest mõtteviisidest. Minu mõtiskluse eesmärgiks on ärgitada ühiselt mõtlema - kus on Eesti? Kus me kas või neis kolmes valdkonnas (välispoliitika, majanduspoliitika ja moraal) oma „eestiliku“ mõtteviisiga Euroopas asume?
Reis Kreekast Hollandini
Kui mõtleme Kreekat, siis mitte ainult Vana-Kreekat, vaid peame silmas pidama ka tänast ortodoksset Kreekat. Niisiis peaksime vahepeal ka Konstantinoopolit meenutama. See kaasaegne Kreeka sai hiljuti üsnagi korralikult hakkama Ateena olümpiamängude korraldamisega, kuid ometi on eurotsoonis osalemiseks pidevalt võltsinud oma makromajanduslikke näitajaid. Selline on lihtsalt nende käitumise strateegia.
Kagust loodesse liikudes saabume Hollandi kuningriiki, kus maksebilansi korrektsus on vaat et religiooni seisundis. Teatavasti on Euroopa Liidu kassasse kõige suurema sissemakse tegija Saksamaa, kuid per capita on suurimateks doonoriteks Holland ja Rootsi. Hollandi enda väitel läheb nende rahvuslikust kogutoodangust Euroopa ühiskassasse 0,68% rahvuslikust kogutulust, mis teeb 195 eurot inimese pealt. Medali teisel poolel väidab Euroopa Komisjon, et tegelikult on need arvud 0,44% ja 125 eurot. Mis aga ei muuda ikkagi Hollandi kohta edetabelis.
Niisiis on Holland valinud Euroopa Liidus olemiseks Kreekale täiesti vastupidise strateegia, eks ole? Kuid samas on just Holland (ning mu kaasüliõpilane Bolognast, MEP Lousewies van der Laan eriti) esitanud tuumakaid seisukohti katoliikliku Euroopa vastu. Peamiselt küll rooma-katoliikliku, mitte Kreeka oma vastu.
Millise positsiooni peaks sellel teljel võtma väike Eesti?
Oleme kultuuriliselt protestandid, kuid me pole Hollandi kombel net contributor´id, vaid net receiver´id. Ses asjas oleme rohkem rehepapikesed nagu Kreeka. Kui me hommikul peeglisse vaatame, tunneme end hollandlastena, kes austavad tööd ja Tüchtigkeit`i. Aga juba lõunaks on meist saanud Theodorakise austajad, kes leiavad, et meie osaks on siiski rikastelt neile kuuluv ära võtta. Sest nii on õiglasem!
Just sellesse sarja kuulub näiteks Urmas Paeti hiljutine ettepanek kantida emapalga maksmine Euroopa maksumaksja õlgadele. No tule, taevas, appi! Kuidas sellise ettepaneku peale arutleks euroopa maksumaksja – loomulikult nii: eestlastel on probleem: neil on madalad maksud, kuid suured sotsiaalkulud. Miks peaks meie nende vead kinni maksma?
Solidaarsusest? Vastus: Nemad ju ei ole meiega solidaarsed, sest neil on Euroopas erandlik ettevõtte tulumaksuvabastus.
Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa…
Suuremad Euroopa algatused ja õnnestumised on kaasajal teoks saanud siis, kui hästitoimiv „saksa-prantsuse mootor“ veab: algne söe- ja teraseliit, Maastricht jne. Meenutame 20 aasta tagust franc forte`i perioodi, kui Saksa maksumaksja oli valmis andma tagatisi Prantsuse rahasüsteemi murdumise korral. Vastutasuks lubas Prantsusmaa olla veidi vähem vaenulik vabaturu suhtes. Siis polnud veel DDR saanud liitvabariigiks. Nüüd on. Saksamaa maksusüsteem on tuunitud solidaarseks Ida-Saksa arenguvajadustega ning prantslaste garantiiks peab olema euro.
Kuid on ka teine oluline muutus: Saksa-Prantsuse mootorisse on sattunud Vene kütus! Saksamaa tarbib seda ennastunustavalt, Prantsusmaa tänu tuumaenergiale veidi passiivsemalt. Ebakvaliteetne kütus mõjutab muidugi ka nende riikide välispoliitikat.
Kus on sel teljel Eesti? Ja kas meist üldse midagi sõltub? Või sõltub vaid siis, kui hakkame AREVA lobby-töö mõjul tuumaenergiat arendama?
Kuid kas Prantsuse riiklik investeering tagab meie jaoks vabaturule iseloomulikud madalad hinnad ja lisaks veel julgeoleku? Või olnuks talupojatark heita ühte venelaste ja sakslaste gaasitoruga ning loota siis sealt oma osa väljaimamisele?
Rooma. Rooma?
Üsna suurekaliibriline Itaalia poliitik Rocco Buttiglione väljendas désigne de la Commission olles arvamust abordi küsimuses. See sarnanes Vatikani doktriiniga ja oli loomulik tema valijaskonna tahte väljendusena. Protestantlik ja sekulaarne Euroopa kerkisid selle peale aga tagajalgadele. And Rocco lost his job! Kas see oli õige ja õiglane? Mida ütles selle peale Eesti?
Võimalik, et oli õiglane ja Euroopa Parlament pidigi esmakordselt ajaloos komisjoni suunas näppu viibutama. Kuid ehk polnud see õige, kuna komisjoni liikmete nimetamine on korra kohaselt rahvusriigi valitsuse pädevuses. Itaallasi tuleb kiita, et nad ei siirdunud suurriiklikku egoismi, vaid vangerdasid. Kuid kas valijad said petta? Ma mõtlen neid katoliiklasi, kes järgivad paavstlikku elu pühaduse doktriini. Ning ka neid eestlasi, kes peavad riiklikku suveräänsust olulisemaks euroopalikust kompromissikunstist. Aborditeemat ameerikalikul viisil pole tarvis püstitada ei Eestis ega Euroopas.
Kuid mõelgem hetkeks, et selles asjas kaldume pigem kalvinistliku ja sekulaarse Euroopa suunas. Aga näiteks seksuaalvähemuste asjus domineerib Eestis pigem Vatikani poolt levitatav maailmavaade. Ehk teisisõnu: uuringud näitavad intolerantsi.
Aga seegi on Euroopa tasemel küsimus, mis võib ühel hetkel vastust vajada. Nagu palju muudki „ühisest“ Euroopa moraalist.
Kokkuvõtteks: Kõiki minu näidetes kasutatud rahvaid – kreeklasi, hollandlasi, prantslasi, sakslasi, venelasi (paavstist rääkimata) iseloomustab see, et nad kindlasti ei soovi olla selles reas keegi teine. Sellepärast ongi nad sobivad näited. Eestlase hing aga seisab minu arvates Euroopas seni ristteel. Sest sooviti Euroopasse, ja soov täitus!
Kohapeal selgus, et Euroopa on siiski rahvaste Euroopa ja erinevate mõtteviiside kontinent. Ja meil on ees veel palju valikuid, enne kui eestlast mõnes taolises näites saab kasutada – näitena rahvast ja vaimust, kes ei taha saada kellekski teiseks, kes tahab aga teiste omasugustega ühtne olla.