Andres Putting: Laseme kõik endale kiibi panna!

Kuuldavasti lubab hiljaaegu vastuvõetud seadusepügal sarivägistajaid, pedofiile, röövleid ja väljapressijaid, keda me edaspidi tunneme moodsalt kui „kalduvuskurjategijaid“, karistuse ärakandmise järel täiendavalt kinni hoida ja jälgida.

Aastaid tagasi leiutati teatud sorti kiip, mida siiani on peamiselt USAs Floridas Alzheimerit põdevatele vanuritele naha alla siirdatud. Ikka selleks, et vanur leitav oleks, kui ta kuhugi ära eksima juhtub. Britid suskavad tänapäeval kiipe naha alla ka väikelastele, kellel suures pedofiilide, vabandust, kalduvuskurjategijate, hirmus niimoodi silm peal hoida püütakse.

Meie siin armsal Maarjamaa pinnal kiibistame ka - aga vaid lemmikloomi.

Kodumaised, kõrgeltmakstud seaduseloojad ei ole veel tänaseni suutnud oma vaidlemisi sirgeks vaielda. Et kas säärane märgistamis-jälgimisviis oleks äkki hea moodus ka nende va kalduvuskaabakate jälgimiseks.

Oponendid kisavad küll, et kiibistamine on inimese au ja tema õiguste vastane, et Suur Vend jälgib meid nagunii, aga kui rahulikult asja üle järele mõelda, on kiibist ikka pigem kasu.

Tulevikus leiab üha väiksemaks muutuv tarbetehnika, näiteks telefonid, nagunii ühel kenal päeval oma koha inimorganismis ja igapäevaelust kaovad tarbetud vidinad. See oleks ju suurim kokkuhoid! Kaoks ühistranspordi piletisüsteem ning pangakaartidest klõbisev rahakotimaailm. Kõik liiguks personaalsele ja üliturvalisele kiibile, mis vaikselt ja segamatult puugina meie küljes istuks.

Mis puutub pahameelde privaatsuse kadumise üle, siis on meie harjumused, käitumisviis, isegi toitumuseelistused juba praegu võimalik lihtsate vahenditega välja raalida. Selleks võib kasutada näiteks mobiiltelefonide arveid ja pangakaartide väljavõtteid. Inimese jälgimine algab tegelikult juba tema sünnist. Moodsad titemonitorid kuulavad patareide mühinal imiku iga hingetõmmet ja aina väiksemaks muutuvad mobiiltelefonid on leidnud oma koha laste igapäevavarustuses.

Inimese nahaalune on tehnoloogiamaailmas veel avastamata maailm ja sinna mahub palju vidinaid. Miks siis mitte teha algust sellega, et meie omad, kinnipidamiskohtades istuvad kalduvuskaabakad peale vabanemist väikse operatsiooni läbi märgistatud saavad? Läbi selle näitab väike Eesti maailmale, et siin julgetakse teha innovatiivseid otsuseid ja kasutatakse aina moodsamat tehnikat. Sarikurjategijatel ja muidu kaabakatel siia aga asja ei ole.