Andres Anvelt: kui tillul oleks küüs oleks pöial!
Rahvakeeli võiks nimetada ka „mäsuseaduseks“. Mitte „masuseaduseks“, kuna viimase hulka võiks pigem lugeda käibemaksu, haigustoetuste ja teiste seaduste muutmise aluseid. Samas ei saa märkimata jätta asjaolu, et neid kahte seaduspaketti lahutab teineteist ainult kaks täppi, mis ei pruugi küll olla marginaalsed, kui mitte arvestada asjaolu, et ühe seadusega mitterahulolemine võib kaasa tuua teise seaduse sanktsioonid.
Mis on siis tillu ja miks ta ei või olla pöial? Asi on küünes — nii nagu vanasõna ütleb. Uue seaduseelnõu § 238 pealkirjaga: „Massilise korratuse organiseerimine ja ettevalmistamine ning üleskutse selles osalemisele“ ütleb, et palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, millega VÕIB KAASNEDA rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega.
Pikk ja lohisev paragrahv, esmapilgul analoogne kogu meie seadusloomega — sisaldab aga endas seda „küünt“, mis tillu pöidlaks teeb ehk sõnaühendit „VÕIB KAASNEDA“.
Esimest korda meie kriminaalõiguses esitab täitevvõim seadustamisele karistuse teo eest, millel puudub põhjuslik seos tagajärjega. Küsimus ei ole ju tegelikult niivõrd riigi julgeolekus, mis peab olema üksikindiviidi põhivabaduste kõrval väärtuseks number kaks ja millede omavaheline tasakaal tagab mõlemate olemasolu, vaid soovis seadustada täitevvõimu saamatust või laiskust inimese teo ja tagajärje põhjusliku seose tõestamisel.
Kaitsmaks indiviidi tasuks meenutada ka põhiseaduse paragrahv 22 , mis kostab, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Antud seaduseelnõus on aga see „kohustus“ selgelt näha. Kui ikka prokurör teatab kohtus, et sinu „mölisemine“ tänavanurgal VÕIS KAASA tuua kõrval asuva R-Kioski rüüstamise, siis ikka pead tõestama küll, et sina rääkisid kodanikuvabadustest samal ajal kui mehed nurga taga tegelesid „varga traditsioonide“ elluviimisega.
Kui sa seda „kohustust“ ei täida, siis lähed vangi ära, kuna su tegevus VÕIS midagi kaasa tuua (muidugi võis ka mitte) aga see sulgudesolev pole ju riigi julgeoleku seisukohalt enam oluline.
Antud juhul on see „kriminaalõiguslik fenomen“ tingitud mõneaastatagusest aprillimäsust, mille peategelaste kohtusaaga on senistes kohtuastmetes lõppenud süüdistaja ehk riigi lüüasaamisega. Põhiliseks probleemiks senistes kohtuvaidlustes on vägagi pragmaatiline asjaolu — süüdistav pool pole suutnud tõestada, et mõningate „seltsimeeste“ üleskutsed vastuhakuks tõid kaasa pronksiöö Tallinna tänavatel.
Uus seadusemuudatus on aga suunatud sellele, et tulevikus selline „möödalaskmine“ välistada. Põhjuslikku seost ei olegi vaja enam tõestada. Ei ole vaja enam tõestada seda, et kui täna mängid saksofoni, siis homme võid sa reeta kodumaa . Kui sul on kaks lehma ja rohkem maad, siis võib olla oled „kulak“ ja võid olla ohtlikuks elemendiks jne. jne. Selliseid näiteid meie lähiajaloost võib tuua palju, küsimus on pigem selles, kas need näited on mõjunud meile õppetunnina või astume taas ja taas riigi julgeoleku tagamise eesmärgil ühe ja sama reha otsa.
Täitevvõimu ülesandeid riigi julgeoleku tagamisel ei saa lihtsustada kodanike põhiõiguste arvelt. Vastasel juhul eksisteerib oht, et tavakodanik läbi seadusandja ei suuda enam täitevvõimu ja tema õiguste iseeneslikku kasvu kuidagi kontrollida ega pidurdada. Täna see võimalus meil veel eksisteerib. Uus seaduseelnõu, õigemini selle üksikud osad, on aga esimesed sammud konstitutsioonilise põhideklaratsiooni — kõrgemaks võimukandjaks on rahvas — devalveerimisele. Ja see devalvatsioon on palju hullem kui krooni kukkumine.
