Andres Anvelt: "Taksosilm" paneks maffiale ära
Nii on olnud ka turvalisusega. Kui välisturistil pannakse pännu rahakott või sigatsetakse tema suhtes taksoarvetega, siis on nö eriolukord - oma inimene võtku aga kannatanute elavjärjekorda. Selline vahettegemine on mõeldav küll meedia poolt, kuid kohalik omavalitsus peab kõigisse meisse ja neisse suhtuma ühtemoodi hoolivalt.
Eesti riigis on sisejulgeoleku ja inimeste turvalisuse tagamine üldiselt pandud riigi õlgadele. Pidevad kärped selles valdkonnas annavad kindlasti selle eesmärgi täitmisel tunda. Varem või hiljem võib see kaasa tuua patrullide hulga ja seeläbi ka inimeste muredele reageerimiskiiruse vähenemise. Üha suuremaks muutub vastav koorem nii inimeste, ettevõtjate kui ka kohaliku omavalitsuse õlgadel. Selle raskuse jagamine ning otsuste tarkus on aga just linnavõimu teha.
Mida saab kohalik omavalitsus turvalisuse tõstmiseks ära teha? Kolm näidet!
Inimestele! Kõigi elanike ja külaliste pidev teavitamine kõrgendatud kuritegevuse riskiga piirkondadest, olgu see siis magalarajoon või sadamaesine parkla. Võib kindlalt väita, et selline „reklaamsilt” paneks paljusid seisatuma ja oma päevaplaani korrigeerima.
Muidugi on küsitav sellise tegevuse rahastamine, linna meedia- ja teavituskuludesse see enam ei mahuks... pealegi, kelle näoga sa seda seod, halvad uudised ju! Sadamahoonesse, kaubamajja, parki sisenev tallinlane või külaline aga seda kindlasti halvaks ei paneks, vaid võtaks seda kui hoolivat suhtumist oma tervisesse ja varasse. Teadlikkuse lisamine on esmane ennetusmeetod, mida tõestas hästi võitlus liiklussurmadega.
Ettevõtjatele! Elektroonilise valve kohustuse asetamine eraõiguslikele subjektidele alates mingist konkreetsest ärilisest (käibe) näitajast ei ole maailmas uus asi. Tänapäeval ei ole tehnilise valveseadme hind enam ületamatult kõrge. Ja kui mõnesajakroonise suitsualarmi omamine on juba tehtud kohustuseks igale toaomanikule, siis mõne tuhande kroonine valvesignalisatsioon ei tohiks küll olla takistuseks isegi väiksemale eraettevõtjale.
Kusjuures valvesignalisatsiooni all ei pea ma silmas mitte ainult ruumi mahu- ja/või sisenemisandureid, vaid ka ruumist välja, nö avalikule, kuid ettevõttega seotud territooriumile jäävaid jälgimisseadmeid. Sellist praktikat kasutatakse mitmes Euroopa riigis, kus linna turvalisus on jagatud nii era- kui ka avaliku sektori vahel.
Teadlik ettevõtja on seda tänaseks päevaks niikuinii juba teinud, kuid osa neist tuleb kohustustega alati tagant torkida. Eriti aga neid, kelle teod toimuvad „sellises hämaruses”, kus odav kaamera enam „ei toimi”. Siin peab linnavõim arvestama ka veel tõsiasjaga, et „masuööks” pimendatud linnatänav tubli ja innovatiivse ettevõtja kaamerapilti ei toida.
Linnale! Üheks turvalisusega seotud valdkonnaks võiks lugeda nii meedia kui kõigi kodanike poolt pealt- ja läbinähtava „surematu Tallinna taksomaffia”. Selle surematuse põnevaid tagamaid võib ju küll aimata, kui heita pilk mõnele Tallinna volikogu liikmele ja tema „taksosõprusele”, kuid... kuid kas selline „sõprus” on siis ületamatu riigis, kus oleme hakanud üle saama isegi arengumaale sobivast tule- ja liiklussurmade hulgast!
Paljudes Euroopa linnades, kus mobiilsest parkimisest alles unistatakse, on juba mitmendat aastat toimiv taksode mobiilse jälgimise süsteem. Kuna taksojuhi liikumisvahend muutub oma teenuse pakkumisel automaatselt avalikuks ruumiks, siis ei sega ka mingi seadus taksos toimuva jälgimist ja salvestamist mobiilside kaudu. Hoiatus aknale ja muudatus linnamäärusesse!
See kõik toimuks ühelt poolt taksojuhi turvalisuse tagamiseks ja teisalt meie kõigi kliendihuvide kaitsel. Mitmel tosinal korral aastas tungitakse taksojuhtidele kallale või jäävad sohvrid lausa kaduma - kas sellest on siis vähe, et kohustada neid tegema paarituhande kroonine maksuvaba väljaminek ning tõsta samas meie taksonduse ja sedakaudu ka omavalitsuse autoriteeti ja imagot nii sise- kui välismaalaste silmis.
„Taksosilm” segaks kindlasti neid meeletuid peidetud hindasid, mis meie taksondust kohati iseloomustavad ning mis veel parem - sunniks paljusid „taksohaisid” raskel ajal makse maksma. Aga kusagil on kivi ette veeretatud.
Eelpool on toodud vaid mõningad näited sellest, mida linnavõim peab hakkama varem või hiljem tegema, kui soov olla turvaline (loe: ka kultuurne) Euroopa pealinn ikka kestma jääb. 1990ndate teise poole võimas „turvahüpe” kesklinna kaameratega katmisel oli igati innovatiivne kogu Euroopa kontekstis. Nüüd, kümme aastat hiljem peaks areng jätkuma nii kesklinnas kui ka kõikjal teises linnaosades, kus tallinlane ja ka meie külaline ringi jalutab või sõidab.
Bütsantsliku munitsiaalpolitsei loomine ei ole kindlasti see uus innovatiivne hüpe - tänane päev nõuab selleks ka kohalikult omavalitsuselt aina uusi ideid. Turvalisus ei saa isegi kõige rikkamal ajal olla ainult riiklik kohustus. Eriti aga juhul, kui riigi julgeolek omale potipõhjast viimaseid kleepunud veeringuid otsib.
