Valitsus kui alkohoolikust isa

Iga avaldus vabariigi valitsuse poolt toob mulle meelde anekdoodi poisist, kes isalt jäätist palus. Isa ütles: “Ma tean, et sa tahad jäätist. Ja ema tahab jäätist. Ja ma ise tahan ka jäätist. Aga raha on meil ainult ühe pudeli viina jaoks.”

See lihtne majandustõde kannab alkohoolikut pudelist pudelini. Kui on tarvis, kõlbab argumendiks onu Volli, kes tuleb isale appi ebapopulaarseid otsuseid tegema. Ja kõlbab enese isadus kui kõike õigustav põhimõte: toimetulekutoetus laekub isa pangaarvele ja selle pisku majandamist isa ka oma parema äranägemise järgi korraldab.

Isa ise on täiesti kindel, et naine ega lapsed ei mõista, kui õilis, aga keeruline on jagada raha viina ja sakummi vahel.

Ja kui ema juhtub isale meenutama tolle joobes antud lubadusi tööle minna ja üüratult hästi teenima hakata, võib ta oma leivatükist suu puhtaks pühkida. Ükski vägi ei tee alkohoolikule selgeks, et tegelikult on see tema enese käsi, mis pudeli järgi sirutub.

Et need on tema enese väikesed ajud, mis seda kätt juhivad. Ja et see on tema enese järeltulijate elu, saatus ja suhtumine vanematesse, mis iga järgmise ostmata jäätisega poeletile sulama jääb.