Tiit Madisson: Venemaa püüab Eestist teha natsiriiki
Kas sind häirib, et suhted inimestega, kellega võitlesid 1980ndate lõpus Eesti vabaduse eest, on oluliselt halvenenud?
Ei häiri eriti. Et saada aru vastuoludest, peaks paremini tundma sündmusi, mis pärast 1992.-1993. aastat Eesti taasiseseisvumist parteis toimusid. Nimelt loobus enamik esimesse Isamaa juhitud valitsuskoalitsiooni kuulunutest ERSP-lastest meie programmist. Loobuti Eesti desovetiseerimise põhimõttest ja mindi koostööle kommunistidega, õigemini endiste kommunistidega.
1993. aastal ERSP lõhenes, juhtides pettunud lahkusid. Lõhenes ka tollane ERSP riigikogu fraktsioon. Nagu kirjutas ajaloolane Jaak Valge: ohvitserid jäid ilma sõduritest. Loodi kogunisti kolm uut rahvuslikku erakonda. Võimulolijate pooldajad leiavad tänaseni, et ERSP tollane eesmärk on täidetud ja kõik on OK. Mina ja väga paljud teised aga leiavad, et praegusest Eestist on tehtud poliitilise- ja ärieliidi äriprojekt, rahval pole võimalust poliitikas osaleda. Eesti on sisuliselt välismaalastele maha müüdud ja võitlust tuleb jätkata. Eesti tuleb tagasi võtta!
Kas tõesti ja miks soovisid 650 000 krooni, et poliitilisest elust taanduda?
Minu kiri väljapaistvale IRL-i poliitikule Tunne Kelamile põhjustas hapukurgilises meedias paraja skandaalikese.
2006. aastal Tõnismäel korraldatud meeleavaldus järel sattusin kaitsepolitsei teravdatud tähelepanu alla, mis väljendus ettevõtluse nurjamises, tööle saamise takistamises jne. Loomulikult ise nad taolisi meetmeid eitavad, sest need on ebaseaduslikud. Olin sattunud väga masendavasse majanduslikku olukorda, kus pidime perega hakkama saama minu 4300-kroonise “represseeritu” pensioniga.
Kuna Eesti olukord läks üha hullemaks, kuid valitsejad ignoreerisid igasuguseid ettepanekuid, tuli mõte võitlusesse kutsuda vanad võitluskaaslased ERSP-st. Abikaasa, kes aastaid minu kõrval olnud, palus, et teeksin enne poliitikasse naasmist viimase katse saada “soojale maale”. Kuigi ise olin äärmiselt skeptiline, kirjutasin 16. juunil vastava kirja kunagisele võitluskaaslasele Kelamile. Nagu arvata võis, mingit vastust ei saanud. Vähemalt keegi ei saa kunagi hiljem öelda, et ei kasutanud võimalust rahulikuma elu peale saada. Sel aastal tähistan 30-aastast rahvusliku tegevuse juubelit, kuhu sisse kuuluvad ka kaks vangistust.
Kui juba raha küsida, kas siis 650 000 krooni pole vähe?
Olen terve elu üsna tagasihoidlikult hakkama saanud, enamiku ajast tegelenud väikeettevõtlusega. Mingite arvutuste tulemil arvasime, et sellest summast peaks ühel “soojal maal” piisama väikese äriidee käivitamiseks. Seetõttu ei julgenud rohkem küsida - võlg olevat võõra oma. Kartsime, et ei jõua suuremat summat tagasi maksta.
Miks avalikkus su mõtteavaldustega kaasa ei tule?
Eks neid mõtteavaldusigi kuuleb avalikkus suuresti läbi laimavate ja sõimavate kirjatükkide või sõnavõttude. Ega avalikkus ju 1987.-1988. aastatel samuti äärmuslasteks sildistatute iseseisvusideega eriti kaasa ei tulnud, liitus armetu vähemus. Murrangu saavutasid alles Kodanike Komiteede liikumine ja Eesti Kongress.
Kuradi vahva oli “uhke ja hää eestlane” olla 1988. aasta sügisel lauluväljakul sini-must-valgete lippude all, kui esireas istusid tollased kommudest valitsejad Vaino Väljas, Indrek Toome ja Arnold Rüütel. Suur osa ühiskonnast on alati, mitte ainult Eestis, skeptiline igasuguste uute ideede suhtes, neid kardetakse ja umbusaldatakse. Eesti ühiskond on hirmus apaatne ja inertne. Lokkab orjameelsus, rumalus ja haugimälu. Ega muidu meid valitseks need, kes valitsevad. Pealegi on meil propageeritud individualismi ja rahakultus on suutnud purustada iga rahvuse eksistentsiks vajaliku solidaarsustunde.
Kas ja kui palju kapo su tegemisi jälgib ning segab?
Masendav on see, et riigikogu julgeolekuasutuste kontrollkomisjonile ja presidendile saadetud kaebusele ei vaevutud isegi vastama. Saatsin kapole avalduse, kus pärisin mille alusel ja kelle sanktsioneerimisel mind jälitatakse, sain vastuse stiilis "tule eile meile". Muidugi kuulatakse telefone pealt, kuid sellepärast ma ei põe. Põhiseadust ma ju ei riku, pigem püüame võimureid mõjutada, et sellesama Põhiseaduse preambula järgimine on kohustus.
Tegelikult ei ole mul ühegi kaitsepolitsei ametnikuga mingit kontakti olnud, tegutsetakse varjuna. Viimane kord kohtasin kapo ametnikku 1996. aastal, kui Patareis tutvustati mulle esitatud süüdistust, mille järgi olin üksipäini loonud kõik tingimused relvastatud riigipöörde katseks. Isegi üle ei kuulatud, neil oli kõik selge. Massiliselt rikuti seaduseid, kuid ükski koer ei haukunud.
Paljud su teod ja esinemised on soodsad just Venemaale. On see juhus?
Kas sellepärast, et seisame kindlalt rahvusriikluse kaitsel, mida Venemaa peab natsismiks ja fašismiks? Asja tuleks näha veidi laiemalt. Venemaa püüab “meie Lääne sõprade” ees Eestist teha natsiriiki. Selleks kasutatakse ära kõik vahendid: meie Vabadussõja võidusammas, Sinimäe kangelaste kokkutulekud, leegionäride plakatitega kalendrid, venelasi “diskrimineeriv” keeleseadus jne.
Mind on tihtilugu kõrvutatud Andrus Ansipi ja Mart Laariga, kõik oleme Vene meediakanalite järgi fašistid. Eesti rahvuslasi on kogu aeg sõimatud natsideks ja neonatsideks. Kui mind ei oleks, kas siis Venemaa meie riiklust ei ründaks? Mina isiklikult ei põe, mis Venemaa minust kirjutab või teles näitab. Pigem on meie valitsus ikka väga palju tegemata jätnud, et kasvõi lääne “sõpradele”, kes meid Jaltas stalinlikule Venemaale maha müüsid, selgitada meie rahva lähiajalugu.
Kas Venemaale või Brüsselile meeldimiseks hakatakse mind ja mu mõttekaaslasi represseerima? On ju euroliidu silmis rahvuslus suurim taunitav vaenlane, kuna takistab üles ehitada kosmopoliitset riiki – Euroopa Ühendriike. Just selletõttu meid nn peavoolu meedia ründab ja laimab.
Kas Venemaa eriteenistused on püüdnud sind värvata?
Ei ole. Kui oleksid, kas siis vireleks perega minu pensionil, elasin pööningukorruse üürikorteris ja sõidaksin 13 aastat vana autoga? Kas ma peaksin FSB-le end idealistlikel kaalutlustel, n-ö kättemaksu kordasaatmiseks tagakuisamise eest end pakkuma?
Sellesama eriteenistuse eellase KGB poolt saadeti mind kuueks aastaks Gulagi, kus pidin taluma piinu ja mõnitusi. Kui mõni mind ananüümses internetikommentaaris Venamaa käsilaseks peab, siis on põhjust ajukääbikutele kaasa tunda.
Mis sa edasi teed?
Organiseerin mõttekaaslastega tegusa rahvusliku erakonna ja läheme 2011. aasta riigikogu valimistele. Et aatelistel ja rahvuslikult meelestatud kodanikud ei peaks halbade valikute vahel tegema vähem halbasid. Püüame pakkuda alternatiivi praegustele kartelliparteidele.
