Toomas Lepp: ¡No Pasarán!
Viimases Kuku raadio Keskpäevatunnis leppis „sõltumatu“ Priit Hõbemägi „eriteeneid“ osutanud ärimehe Rein Kilgi ja „eriti sõltumatu“ BNSi juhi Ainar Ruussarega lausa õhinal kokku, et tuleb toetada IRLi ja Reformierkonda. Kallas tooks meile õnne ja Laar on tema prohvet.
Kas see sunniks unustama, miks lõpetati kiiresti näiteks Neinar Seli ja prefekt Aivar Otsalti sidemete uurimine, Heikki Kranichi maavahetuseasjade käsitlemine, miks ei uuri nende väljaanded enam Hermann Simmi sidemeid praeguste võimulolijatega? Kuhu ja miks kadusid Kõutsi luurajad? Miks ei eruta Hõbemäge kindral Roosipuu paljastused Indrek Kanniku kohta? Jne jne.
Teatud ajakirjanduskanalites viimasel ajal avaldatud artiklid ja kõlanud saated ei jäta kahtlust, et Keskerakonna vastu tuleb võidelda viimse veretilgani. Maaleht ühena vähestest on veel suutnud säilitada mõningase poliitilise tasakaalustatuse (see on taganud neile ka ainsa Eesti lehena 2009. aastal lugejanumbrite kasvu).
Aktuaalne Kaamera, kus teatakse täpselt, mis on ajakirjandus, peale juhtkonnatäiendust enam suuri vigu ei tee. Keskerakonnast, Edgar Savisaarest ja Tallinna linnast rääkides kasutatakse seal aga ikka veel objektiivsena näivat vana võtet — kui mainitud teevad midagi positiivset, siis seda kas ei kajastata või tehakse sellest lühike uudis, kus Edgar Savisaart ei näidata või temast ei räägita. Kui tegu on vaieldava või negatiivselt mõjuda võiva sõnumiga, siis võimendatakse seda aga maksimaalselt, võetakse arvamusi ja kommentaare, kusjuures Edgar Savisaart eksponeeritakse igas asendis.
Viimane hüsteeria tabas Eesti Meediat ja Ekspress Gruppi Savisaare Moskvaskäigu järel. Aktuaalne kaamerat teemat ei avanud, tegi vaid lühiuudise. Põhjus lihtne — faktid ei lubanud Savisaart sõimata. Seevastu teised „sõltumatud“ väljaanded ja raadiokommentaatorid lasid käiku kogu arsenali, kommenteerides vaid Ühtse Venemaa ühepoolset pressiteadet.
Eriliste pistrikena käitusid aga Mart Laar ja Andres Herkel, kellel ka laialt rääkida lasti. Õõvastav oli lugeda Andres Herkeli appikarjeid välismaistele võimukandjatele. Täiesti pretsedenditud on aga Mart Laari avaldused Savisaare NSV Liidu ihaluse kohta. Ilmselt ei anna tema ego andeks seda, et Edgar Savisaar on üks NSV Liidu lagundjatest (Isemajandav Eesti, Rahvarinne, MRP, võitlus koganlastega).
Laar sellel ajal pildile ei pääsenud ja see paneb ta seda aega valikuliselt mäletama (Laari võitlus 20. augusti kui riigipüha vastu, Rahvarinde osakaalu teadlik vähendamine, ajalooõpikutes endale kasulike valikute tegemine, volikogusõprus Koganiga jne).
Seoses Tallinna linnapea visiidiga Moskva linnapea Lužkovi juurde võiks meelde tuletada mõnda parteiga “Ühtne Venemaa” seotud fakti. Veel mõned aastad tagasi oli Lužkov Putiniga tugevas opositsioonis, tema poliitilise tuleviku määras vaid tohutu populaarsus moskvalaste seas. Putinil ei olnud muud võimalust, kui Lužkov oma toetajate hulka saada. Lužkov ühines Ühtse Venemaaga alles mõned aastad tagasi.
Veel. Koostöölepingud “Ühtse Venemaaga” on ka Euroopa Liidu liikmesriikide paljudel parlamendiparteidel. Ka nende parteide liidrid kohtuvad kolleegidega Moskvast ning ei BBC, Agence France-Press ega CNN tõtta neid Nõukogude Liidu ihalejateks tembeldama. Millegipärast pole ka meie press neid parteidest eriti kirjutanud.
Käesoleva loo kirjutasin ma õigupoolest sellepärast, et mu hiljutine reis Hispaaniasse pani mind mõtlema loosungile „¡No Pasarán!“. Hispaanias kogusin materjale oma isa, dr. Julian Fuster-Ribo kohta, kes võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste ridades türannia ja fašismi vastu ja kes mõisteti Nõukogude Liidus 25 aastaks Gulagi — selle eest, et veendunud NSV Liidu ebainimlikkuses ja kuritegelikkuses, julges ta seda ka välja öelda.
„¡No Pasarán!“ kõlas mu isa huulilt aastal 1937. „No Pasarán“ — võib täna lugeda Keskerakonna valimisloosungitelt. Miks?
„¡No Pasarán!“ kõlas esmakordselt Dolores Ibarurri kuulsas kõnes 1936. aastal, kui Franco ründas Madriidi. Loosung kinnistus ülemaailmse fašismivastase sõnumina: "Nad ei lähe läbi!"
Vabatahtlikud üle maailma võitlesid Hispaania eest, et kaitsta demokraatiat. Nende seas Ernst Hemingway, Pablo Picasso, George Orwell. Vabariiklaste poolel võitles ka Eesti Vabadussõja vabadusristi kavaler Karl Einsild. „¡No Pasarán!“
Seda, et Eesti ei kuulunud 30ndatel demokraatlike riikide perre, teame praegu kõik. Riigivanem Päts keelas oma dekreediga osavõtu Hispaania kodusõjast — ja seda mõlemal poolel — soovides nii jääda naaberriikide seas neutraalseks. Tegelikkuses ei hoolinud sellest keegi.
„No Pasarán“ — nii pealkirjastas oma saatesarja ka Valdo Pant. Teostada ta seda ei jõudnud. Miks, mõtlesin tollal, on vaja rääkida Eestis (ENSVs) Hispaania kodusõjast. Nüüd mõistan, miks. Nii saab mõtestada tõde ja õigust, nii saab rääkida demokraatiast — nendele, kes seda veel ei tea ja nendele, kes on sellest aru saanud, aga ei julge nii olla.
Maailm on kokku leppinud — Nürbergi toimikud on suletud. Taevas Hispaania kohal on pilvitu, seal õitseb demokraatia. Nõukogude Liit võitis lahingud teises maailmasõjas, kaotas aga võimaluse vallutada maailm. Seda lootust pole aga maha maetud.
Sellepärast on hea, et Venemaa ei taha ajalugu ümber hinnata pro Nürnbergi üle vaadata pro oma (kommunismi)kuritegusid tunnistada. Seda ei taha praegu riiklikul tasemel ka USA, Suurbritannia ega Prantsusmaa. Lääs ei soovinud ka Saksamaa taasühinemist, ei soovinud ka NSVLi lagunemist. Ajalugu läks teisiti. No pasaran.
Oma süütegusid tunnistab Venemaa ja ka lääs siiski varem või hiljem, sest kommunism kui maailmavaade on oma olemuselt kuritegelik. Maailm pole veel lihtsalt selle mõistmiseni jõudnud.
„¡No Pasarán!“ öeldi demokraatia eest. Kas praeguses Eestis on seda loosungit vaja?
Franco püstitas vastuseks oma loosungi — „Me pääsesime läbi!”. 1939. aastal ta võitis, aga mitte lõplikult. Pärast el Caudillo surma hülgas Hispaania rahvas ta kiiresti. Sama kiiresti, nagu meie hülgasime 20 aastat tagasi kommunismi. Keegi Hispaanias ei mõtle praegu Francole heroismiga — sest tema ebademokraatlikud meetodid viisid rahva hukatusse.
Ma tean, et ajalugu sundis Eestile peale kaks võimalust. Sõdurid ei valinud endale ise sinelit. Ajalugu on aga ka fašismile hinnangu andnud. Teise maailmasõja ajalugu on selles mõttes valmis. Ja ehk on see Eestile hea. Oleme siiski ühes paadis USA, Kanada, Suurbritannia ja Prantsusmaaga.
Venemaa kannatas ise, seal hukkus ühe poliitkliki ja tema juhi Jossif Stalini ambitsioonide tõttu kümneid miljonied elusid, aga koos lääne demokraatiaga võitis Venemaa ka inimkonna hirmsaima sõja fašismi vastu. Stalini ega Franco teod ei saanud aga ühiskonda edasi viia, sest nende meetodid olid valed.
Mart Laar peaks poliitikuna väga hästi teadma, missugused jõud maailma edasi viivad. Mälestame oma sõdureid, aga ärme heroiseerime neid aastaid ning neid kuratlikke seltskondi, mis sundisid kandma eri värvi sineleid.
Küsigem: kellele see on kasulik, et ühes väikeses riigis, mis ei võidelnud fašismi vastu, lehvitatakse svastikat. Que bono? Igaühte, kes seda teeb, võidakse kahtlustada Venemaa huvides tegutsemises, sest profašism on tegelikult Venemaa ainuke argument meie vastu, mida möönab ka Lääs. Euroopa ei soovi konfrontatsiooni Venemaaga, seda kinnitas väga ühemõtteliselt praegu ka Itaalia välisminister.
Seepärast on loosung „¡No Pasarán!“ ka praegu aktuaalne. Tal ei ole alternatiivi. Mart Laaril pole võimalust öelda ”¡Hemos pasado!”, sest ilmselt ta ei soovi veel poliitilist enesetappu.
Praeguses poliitilises võitluses enne valimisi ei tohiks aga meedia kleepida silte. Ajakirjandus on ju selleks, et aidata mõista sündmusi ning anda infot. Vähemalt need väljaanded, mis nimetavad ennast sõltumatuks, rääkimata avalik-õiguslikest, on kohustatud järgima ka (ajakirjandus)demokraatia reegleid. Kui teatud ajakirjanikud, rääkimata nende juhtidest, on oma väljaannetes ka lemmikerakonna valinud, siis jäetagu see ometi enda teada ja räägitagu faktidest. Kõigist faktidest.
Ja mis puutub rahvuslikku ühtsusesse (isamaalusse), millest üks suurpartei ja tema juht armastab rääkida, siis tsiteerin inglise kirjanikku Sheelagh Ellwoodi: (Franco ebaõnnestumise põhjustest) “Algselt rahvusliku ühtsuse pealesundimiseks kasutatud mudel oli muutunud sellele ühtsusele ohtlikuks, sest see kandis endas omaenese hävingu seemneid ja oli jõudnud piirini, kus polnud enam suuteline kontrollima nende idanemist“.
