Lauri Leesi: Võidusammas on pimedas etem

Kurbusega lugesin, et võidusammas saab jälle tuled sisse ja peale. Sellest on väga kahju, sest pimedas on sammas etem, kui päevavalgel või valgustatuna. Pimedas jääb see ebaproportsionaalne klaasist koloss peaaegu märkamatuks.

Ning mis veel hea — pimeduse varjus saab selle samba asemele ükskõik mida juurde või asemele mõelda.

Igal täiskasvanul on oma paarsada tuttavat. Minu paarisajast tuttavast meeldib see praegune klaasist vabadussammas kahele inimesele: Jaak Aaviksoole ja Jüri Arrakule. Minu ülejäänud 198 tuttavale see sammas ei meeldi, aga meeldib skulptor Ferdi Sannamehe Reaalkooli poiss.

Üks võimalus: asetame Reaalkooli poisi veidi kõrgemale Eestimaalt pärit graniidist pjedestaalile ja paneme ta praeguse risti asemele.

Ah et Reaalkooli poisil on ka praegu hea asupaik? See on nii. Aga miks ei võiks meil olla kaks Reaalkooli poissi? On ju on ka see monument punaste poolt hävitatud Sammaehe õnnestunud originaali koopia. Mis siis linnapildis parem on, kas üks ebaõnnestunud klaasist rist või kaks õnnestunud ääretult suure rahvusliku tähendusega kuju?

Prantslaste pealinnas on oma neli-viis Jeanne d’Arcile pühendatud monumenti. Kõik ühesugused: raudrüüs neiu uhke ratsu seljas, käes mõõk või lahingulipp. Ja Reimsi katedraali peaukse kõrval seisab koopia Pariisi Saint-Augustini kiriku ees paiknevast Jeanne d’Arci pronkskujust. Mõlemate autor on Paul Dubois.

Mida teha nii suure hulga vabanenud klaasiga?

Mida tehti Rooma linnas antiiksete paleede ja termide seintelt maha kistud marmoriga? Seda kasutati kirikute ja uute ülikute paleede kattematerjalina. Klaasiga saab samuti palju ära teha. Klaasi on ikka taaskasutuseks kokku kogutud. Seda ka meil.