Kivisildnik: Laste sõber – jõulu hmm-hmm 2. osa
Mõnikord ärkas ta mõnusalt vindisena, sageli ka siis, kui polnud sentigi raha. Seekord olid luud-kondid terved, see oli hea, paraku jooki polnud keegi välja teinud, see oli halb. Kuid Leo polnud jäänud ka päriselt tühjade kätega, ta lohistas järel suurt ja rasket kingikotti. Leo kõrvus kõlas uksele prõmmimine ja tema enda hääl: „Tehke lahti, siin laste sõber jõulupede. Tehke lahti, ma ütlesin.“
Leo käed oli paistes ja kanged, kuid see ei olnud külmast, seega oli ta juba pikemat aega vastu uksi tagunud. Aknast avanes vaade üheksakordsetele kolemajadele. Ta oli kõrgel, vähemalt seitsmendal korrusel. Leo läks väikeste laste järgi lõhnava ukse juurde, tagus sellele kümme minutit ja lohistas siis koti alumisele korrusele.
Leo oli ennast korralikult ära külmetanud, ta tundis, kuidas palavik tõuseb ja köhahoog lämmatab. Ta tahtis lamada, kuid veel rohkem tahtis ta sellest jõledast kotist vabaneda. Teda ei huvitanud, kes selle koti sees on ja mida ta kiunuva häälega öelda tahab, kui trepist alla lohisedes tuhmilt kolksub.
See võis olla kopsupõletik, Leo oli raadiost kuulnud, et on mingi tappev gripitüüpi kopsupõletik. Ta tagus vastu pruuni vakstuga polsterdatud ust ja köhis: „Tehke lahti, khmm-khmm, siin laste sõber jõulu khmm-khmm!“ Köha kajas koridoris õõnsalt ja nõudlikult, mingi loll tegi lõpuks ukse lahti.
Margit vaatas üle nipiraamatute mäeaheliku seina. Ta armastas seina, viimased kuus-seitse aastat oli ta vaadanud seina ja olnud õnnelik. Jäägitult õnnelik. Kui ta keskendus seinale, ei häirinud tema närvikava rõlge vaade raugastunud uuselamurajoonile, nürimeelne telesitt ega Marko pimedas hiilgavad silmad.
Timo olemasolu oli Margit juba ammu unustanud, ta oli praktiliselt kõik unustanud. Tõsi, ta koristas, asetas toidu Zanussi ahju, mis on pea sama hea nagu Elektroluksi oma, ehkki ei lagunenud kohe ära nagu nende Elektroluksi boiler. Ent ta tegi kodutöid automaatselt, harjumuse jõul, silmanurgast alati seina jälgides ja õnnetundest võbisedes.
Kui Margit eelküpsetatud ahjuprae lauale tõstis, muutus laamendamine koridoris väljakannatamatuks. Keegi üritas uksi maha murda ja rõvetses, ent Marko silmad hiilgasid julgustavalt ja köögisein sisendas Margitile, et kõik on betoon, kõik on korras, kõik on raudbetoon, midagi halba ei saa kunagi juhtuda. Kõik on korras, kui sa ainult nelja armsa seina vahelt ei lahku.
Telekas rääkis kohalik murjan valgetest jõuludest ja kuigi riigipanga töötaja Marko Nõmmik ei olnud vampiir, hüään ega mõõkhambuline vehkleja, hiilgasid ta silmad nii öösel kui päeval. Seitse aastat tagasi oli Marko analüüsinud talle alluvaid rahavoogusid ja leidnud, et kahesaja kolmekümne viie töötaja kontorikulud aastas on kaheksakümmend neli miljonit kuussada tuhat krooni.
Lihtne arvutus näitas, et selle raha eest saab terve mäe esmaklassilist kokaiini. Nii algas operatsioon Valged jõulud. Keegi ei märganud, et Marko ei osta enam vagunite kaupa kustutuskumme, koopiapaberit ja muud sellist savi. Kontorikoli oli Marko varunud ette kuuesajaks aastaks, kogu see mant oli paigutatud muistse raketibaasi hiiglaslikesse angaaridesse.
Nendest samadest angaaridest tõi tundmatuks jääda sooviv diiler iga kuu kümnendal kuupäeval Marko kabinetti Samsonite kohvri täie valget pulbrit ja konspiratsiooni mõttes alati ka paar kasti pastakaid. Marko jõulukraami ise peaaegu ei tarvitanud. Vahepeal lihtsalt läks ninna, kui ta seda riigipanga nooblitesse kohvimasinatesse, veeanumatesse, suhkrutoosidesse ja ventilaatoritesse puistas.
Järgneb
