PEETER RAIDLA: 2010. aastasse koos põrunud valitsusega
Kui kujutada Eesti riiki ette ühe suure ettevõttena, siis tuleb Ansipi valitsuse kui selle kujutatava ettevõtte juhatuse tegevust hinnata täielikult põrunuks, millele ärimaailmas järgneks omanike sekkumine ja juhatuse väljavahetamine.
Et riigikogu kui kujutatava ettevõtte omanikke esindav nõukogu on valitsuse tegevust heaks kiites läinud teravasse vastuollu valijate ehk selle kujutatava ettevõtte tegelike omanike soovidega, siis tuleks ka riigikogu laiali saata. Ning valida uued rahvaasemikud, kes pisutki suudaksid majanduse allhoovusi tabada. Lugeja võib nüüd öelda, et ma lahmin niisama tühja, kuid vaadakem tõtt tegelike arvudega.
2009. aasta algne eelarve oli rajatud priiskamisele
9. detsembril 2008 ehk päev enne 2009. aasta riigieelarve heakskiitmist Riigikogus tõdes rahandusministeerium, et „majanduslangus süveneb ning majanduse üldolukorra paranemist lähikvartalitel oodata ei ole“. Viis päeva varem kuulas Riigikogu rahanduskomisjon Eesti Panga asepresidendi Märten Rossi selgitusi, kes hoiatas rahvaasemikke, et majanduse oodatav maht 2009. aastal väheneb tunduvalt rohkem kui sügise hakul pakutud 2 protsenti.
Need on vaid kaks näidet kümnetest ja kümnetest terve 2008. aasta kestel lausutud hoiatustest, mis manitsesid ettevaatusele. Nii et rahvaasemikel pidi olema riigieelarve hääletamise ajal piisavat infot mõistmaks, et valitsuse pakutud eelarve oli rajatud absurdile. Ja mida tegi Riigikogu? Kiitis heaks eelarve, kus 2009. aasta tuludeks oli kavandatud 96,58 miljardit krooni ehk 13,8 protsenti enam 2008. aasta tegelikest laekumistest (84,85 mld kr). Mõistagi rajati sellele ka kavandatavad kulutused. Kui see pole eelnevaid hoiatuse arvesse võttes absurd, et mitte öelda kuritegelik priiskamine, siis mis see siis on?
Hilisemate eelarvekärbetega tänavu veebruaris, septembris ja viimati novembris on loodetavate tulude kogusumma viidud 84,27 miljardi krooni peale, mis on tegelikele laekumistele üsna lähedal. Kuid see pole enam mitte valitsuse või Riigikogu teene, sest tegelik elu oli nad lihtsalt põlvile surunud. Võimukandjad on paraku oma aastataguse kahjurluse unustanud ning ajavad nüüd rinna kummi, uhkustades, kui hästi nad on suutnud euro tulekuks valmistuda.
Priiskamise juured ulatuvad 2008. aastasse
Hoopis unustusehõlma on jäänud 2008. aasta, mil Ansipi valitsus pani aluse siiani kestvale meeletule priiskamisele. Oleks 2008. aasta eelarvet kavandatud tervest mõistusest lähtudes, ei peaks Eesti võimukandjad otsima praeguse kehva seisu põhjuseid maailma majanduskriisist, vaid neil oleks põhjust rääkida Eestist kui maailma ühe stabiilsema arenguga riigist. Nimelt planeeriti algselt 2008. aasta eelarvet koostades kulutuste mahuks 95,37 miljardit krooni ehk tervelt 25,4 protsenti rohkem kui 2007. aastal reaalselt kulutati.
Kui taas tõmmata paralleele ärimaailmaga, siis toimisid valitsus ja tema plaane heaks kiites ka riigikogu nagu praegu õhku ahmivad kinnisvaraarendajad, kes rajasid oma plaanid eeldusele, et kinnisvaraturg jääbki elu lõpuni tõusma. Vähimalgi määral reageerimata majandusanalüütikute toonastele hoiatustele majanduse ülekuumenemisest ja vajadusest tarbimisbuumi ohjeldada, läks valitsus kaasa praegu pankrotis olevate kinnisvaraarendajatega.
Samal ajal kui eraettevõtjad külvasid võimalikele ehitustandritele koos nendega meelemõistuse kaotanud pankadest laenatud raha, mängis valitsus riigikassa nokauti rahva käest korjatud miljarditega. Justkui poisike, kes nädala taskurahaga esimese kommileti ette sattudes kogu raha korraga huugama paneb.
Väärastunud maksupoliitika
2010. aasta eelarves on kavandatud tulud üsna realistlikud, viimaste kuude arenguid jälgides ehk isegi pisut alahinnatud (84,5 mld kr), ent plaanitud kulutused on taas suuremad (89,7 mld kr). Mart Laar kui praeguse võimukoalitsiooni üks võtmetegelasi propageeris küll valimiseelsetes reklaamides tasakaalustatud eelarvet, ent tema sõnad on jäänud januse hüüdja hääleks kõrbes.
Negatiivse eelarve põhjused peituvad juba viidatud 2008. ja 2009. aasta ülemäärastes kulutustes. Ehk teisisõnu ülejõukäivates valimislubadustes, mis on pannud valitsuse väärastunud otsuseid tegema. Üks neist on kindlasti tänavune käibemaksu tõstmine 18 protsendilt 20 protsendile. Usun, et kui valitsus oleks selle otsuse teinud 2007. aastal ning põhjendanud seda tarbimisbuumi ohjeldamisega, võinuks ta loota valijate mõistmisele. See oleks andnud ka võimaluse nüüd, 2009. aastal, teha vastupidine otsus ning käibemaks uuesti 18 protsendi peale viia. Põhjendusega leevendada valijate rahanappust. Tundub aga, et terve mõistus ja praegune valitsus on kaks teineteist välistavat mõistet.
Piisavalt värsket hagu on paisuvasse maksulõkkesse loopinud ka Edgar Savisaare juhitav Tallinna linnavalitsus, kelle ettepanekul linnavolikogu 1-protsendilise müügimaksu on kehtestanud. Ma ei jõua ära oodata hetke, mil keegi terve mõistusega asjamees, näiteks õiguskantsler tuleks ja ütleks, et kohalike maksude seaduses lubatud müügimaks on põhiseadusega vastuolus. Sisuliselt on ju tegu käibemaksuga, mille kehtestamine on riigi ainupädevuses, mitte aga kohaliku võimu meelevallas. Kui üldse, siis võiks kohalikule võimule anda õiguse kehtestada nn letimaks müügipinna pealt.
Ülepea kasvavad ka erinevad aktsiisimäärad, mis uuest aastast taas tõusevad. Huvitav, kas valitsus ja Riigikogu on ses suhtes näinud ette ka musta stsenaariumi. Ehk siis nn ülemise piiri, millest alates hakkavad maksulaekumised väheneva tarbimise tagajärjel hoopis vähenema. Mulle tundub, et uuest aastast kehtivate uute maksudega ongi see piir käes. Liiati on valitsus ja Riigikogu maksude tõstmisega valla päästnud uue inflatsioonilaine. On ju siililegi selge, et kui kütus ja elekter kallimaks lähevad, kallinevad ka kõik muud kaubad. Kahju ainult, et siilionu pole oma traditsiooniliste õpetussõnadega — ikka serviti — suutnud siiani valitsusele mõistust pähe panna. Jääb vägisi mulje, et tegu on kõvapeade seltskonnaga.
