Külli-Riin Tigasson: Idavirulaste jalgealune õõnes
See, millised protsessid hakkavad toimuma suletud kaevanduste kohal, on ikka veel mõistatuseks nii mäeteadlastele kui ka Eesti Põlevkivi asjameestele. Korralikult on läbi uuritud vaid see, mis toimub kaevandustega kaevandamise ajal ja vahetult pärast kaevanduse sulgemist, kuid see, mis juhtub aastakümnete pärast, on teadmata.
Mäemehed ise säilitavad optimismi, uskudes, et suletud kaevandused jäävad ohutult püsima. Teadlased on aga pessimistlikumad, pidades võimalikuks varinguid, mis võivad kaasa tõmmata koguni kaevanduste kohal paiknevaid elumaju.
Neid maju polegi nii vähe. Kokku on kinnipandud kaevandusi üheksa ja kaevurid on endast maha jätnud 220 ruutkilomeetrit õõnsat maad. Suletud kaevandustesse lastakse tavaliselt voolata põhjaveel, seda teed läks Eesti Põlevkivi ka näiteks kahe viimatisuletud, Kohtla ja Tammiku kaevanduse puhul. See, kas niisugune meetod on turvaline või mitte, on aga vaidlusküsimus. Mäeteadlase, Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituudi doktorandi Ingo Valgma sõnul on siin kaks täiesti vastakat teooriat. “Väidetakse nii ja naa,” ütles Valgma, “Ühed väidavad, et kui kaevandusse on lastud vesi, aitab see varinguid ära hoida, sest nii on ka altpoolt rõhk vastas. Teine variant on see, et vesi nõrgendab põlevkivi, mis hoiab maad üleval, see suurendab aga varisemise tõenäosust.”
Valgma sõnul on äsjasuletud kaevandused varisemisohtlikumad kui need, mis pandi kinni aastakümnete eest. Pooled suletud kaevandustest on uksed sulgenud viimasel kümnendil. Kuni kuuekümnendate aastateni täideti põlevkivist tühjaks tehtud kaevandused pooleldi paekiviga, mis kaevandusi ka pärast kaevetööde lõppu püsti hoiab. Siis aga sellest, Valgma sõnul kõige varisemisohutumast tehnoloogiast loobuti, et raha kokku hoida. Selle asemel hakati kaevandusi toestama tervikute abil: kaevandades jäetakse käikude vahele jämedad sambad ehk mäemeeste keeli tervikud. Just needsamad tervikud võivad aga Valgma väitel siis, kui suletud kaevandusse veel voolata lastakse, muredaks muutuda ning kaevandused seetõttu variseda.
Suletud kaevanduste kohale on Eesti Põlevkivi keskkonnajuhi Kalmer Sokmani sõnul ehitatud maju, koguni terveid külasid. Kui palju inimesi õõnsa maa kohal elab, seda täpselt ei teata — ka pole kõigi kaevanduste kohal elamine võrdselt ohtlik.
Ingo Valgma, kelle doktoritööks on Eesti kaevanduste kaardistamine, väidab, et tervelt neljandik Kohtla-Järve linnast asub kaevandatud alal. Näiteks vana Kukruse ja Käva kaevanduse kohale on rajatud valdavalt viiekordsetest elumajadest koosnev Kohtla-Järve Outukumpu linnaosa.
Nii Valgma kui Sokman rahustavad siiski, et kaevanduste kohal elavatel kohtlajärvelastel ei ole erilist põhjust karta maapinna vajumist ja majade kokkuvarisemist. Valgma sõnul on Outokumpu alla jäävad kaevandused turvalised, sest need on kaevandatud veel vanal meetodil ehk teisisõnu, pool kaevandatud põlevkivist on asendatud paekiviriitadega. Teistmoodi on aga lood uuemate, peamiselt kaheksakümnendate aastate kaevanduste kohal. Sokmani sõnul jäeti seal pahatihti tervikud liiga väikesteks, sest taheti “maksimaalset toodangut võtta.”
Kõige varisemisohtlikumaks peab Ingo Valgma just eramajade- ja suvilarajoone nii Jõhvi kui Sompa kandis, kus võidi ehitamisel mööda minna ka nõudest enne ehitustööde algust kontrollida kaevekäikude olemasolu vundamendi all. Nii võibki Valgma sõnul nii mõnigi maja asuda maa-aluse tühimiku kohal, kus all pole ei tervikut ega paekiviriitasid. Sellised majad võivad tema sõnul maa- aluse varingu korral koguni momentaalselt kokku kukkuda. Valgma kinnitas siiski, et paneelmajasid see oht kummitada ei tohiks, sest nende ehitamisel kontrolliti kaevekäikude olemasolu korralikumalt kui eramajade ja suvilate puhul.
Nii Kohtla-Järvel kui Sompas on mõned nendest, kes ehitiste rajamisel nõudest kaevekäikude olemasolu kontrollida, mööda läinud, omad vitsad ka saanud. Paari aasta eest langes Kohtla-Järvel sisse üks tenniseväljak, sest maa-aluses mahajäetud Käva kaevanduses oli varing. Sompas mõranesid aga eramajad, mis olid rajatud ehitusnõudeid eirates kaevanduse kohale. Tallinna Tehnikaülikooli professor Enno Reinsalu, mäeinstituudi maavarade kaevandamise õppetooli juhataja, väidab, et Kukruse kaevanduse stollide kohal on mitu korda vajunud ka Tallinn-Narva maantee.
Reinsalule teeb muret vähene teadlikkus sellest, mis suletud põlevkivikaevandustega juhtuda võib. Tema sõnul võivad kaevandamise mõjud ilmneda aastakümneid pärast kaevanduse sulgemist, need on prognoosimatud ja sageli pole ka kedagi vastutusele võtta, sest mäeettevõte võib selleks ajaks olla oma tegevuse ammu lõpetanud.
Õli valab veelgi tulle mäeinstituudi doktorant Ingo Valgma, kelle hinnangul on Eesti põlevkivikaevandused varisemisohtlikumad kui paljud Euroopa kaevandused. “Eesti põlevkivikaevanduste eripäraks on see, et nad on väga madalal, ” ütles Valgma. “Nad ulatuvad viie meetri sügavusest kuni kaheksakümne meetri sügavuseni, enamus maailma kaevandusi on aga vähemalt saja meetri sügavusel. Need ei varise tõenäoliselt üldse, kui, siis vast mõned lubjakivikaevandused, mis põlevkivikaevandustele sarnasemad.”
Keskkonnaministeeriumi veeosakonna juhatajale Marko Tuurmannile teeb aga muret see, mis saab suletud kaevanduste kohal asuvast metsa- ja põllumaast. Suletud kaevandustes tõusev põhjavesi võib Tuurmanni sõnul viia maa soostumiseni ja metsa hävimiseni. Valgma sõnul on mäeteadlased Ida-Virumaal suletud kaevanduste kohal lugenud kokku terve hulga uusi veekogusid järvekesi, mis tekkinud metsa sisse — nende järvede läbimõõt ulatub sajast meetrist kolmesajani, sügavus poolest meetrist meetrini. Tõenäoliselt tekivad nende kohale tulevikus soostunud alad, märkis Valgma.
