Aleksander Laane: Haarame kütteäri ühistutele
Eesti Vabariigi aastapäeva eel on ju ikka kombeks küsida, kas sellist riiki me tahtsimegi. Kas teile tundub meie riik rohkem või vähem õiglane? Või lihtsalt ebaõiglane?
Ma ise arvan, et meie riik pole õiglane ja et sellist riiki planeedil Maa polegi, mis kõigi jaoks õiglane tunduks ja oleks. Küll on aga meie kõigi teha, et meie riik enam-vähem õigluse poole tüüriks ning et see liikumine hea ja lootusrikas tunduks.
Lugesin just Briti psühholoogide uurimistööd selle kohta, kuidas vabatahtlikuna tegutsemine inimestele mõjub. Nemad leidsid, et see mõjutab ka tööelu – vabatahtlikel on rahulolu oma tööga suurem, nad on aktiivsemad ja tähelepanelikumad. Vabatahtlikud saavad sellest, mida nad peale tööd teevad, positiivseid emotsioone isegi siis, kui see tegevus on raske ja stressirohke – näiteks vabatahtlikud tuletõrjujad ja päästjad.
Nad ise märgivad, et nende tööväline tegevus annab neile erinevaid oskusi, mida tööl ei õpi, kuid mis ometi ka tööl kasuks tulevad.
Nüüd öeldakse selle jutu peale kindlasti, et mis vabatahtlikust tööst saab juttugi olla, kui seda päristööd pole ja elamine tahetakse võla tõttu käest võtta. Nõus – ei jätku siis inimesel jõudu tegeleda suurt muuga kui iseenda ja lähedastega.
Kuid osalt on see olukord ka vabatahtliku koostegutsemise vähesuse tulemus. Me sõltume sedavõrd “turujõududest” – raha riigist väljaviivatest kütte- ja veefirmadest, välismaalt sissetoodavast kütusest jne, et ei märka lihtsaid asju. Näiteks seda, et kui soojatootja ja veepuhastaja oleks ühistute oma, siis puuduks kasumiahnusel mõte. Ja inimesed ei sõltuks enam niipalju parasjagu võimul oleva partei mängudest, tahtmistest ja suvast.
Kas ühistutele kuuluv või nende kontrollitav küttefirma oleks õiglasem? Ilmselt küll, sest siis oleks ju huvi hind nii madalal hoida ja nii vähe kulutada, kui võimalik.