Põlluaas: Mistraliga võetakse Toompea ja Kadriorg
Nüüd tahaks küll ohata: tule taevas appi! Kas kaitseministeerium tõesti ei tea, mida see dessantlaev endast kujutab? Või arvatakse, et niivõrd naiivsed kinnitused leiavad tõesti uskumist?
Kõnealune laev mahutab kuni 900 meest, kuni 30 helikopterit, kuni 20 tanki jne. Millega me sellisele jõule vastu hakkaksime? Kolme kaitseotstarbetu miinitraaleri ja arengukavaga, millega neile siis lajataksime? Eesti kaitsevõimet on arendatud, justkui me ei olekski mereriik, justkui meie rannad kaitset ei vajakski. Meil puuduvad igasugused rannakaitseraketisüsteemid ja suurtükipatareid. Meil ei ole ühtegi ründekopterit, hävitajatest rääkimata. Õhutõrje on olematu. Meil ei ole mitte ühtegi tanki.
Vene mereväe juhataja Vladimir Võssotski sõnul oleks Vene laevastik seda sorti alusega suutnud Gruusias oma ülesande 26 tunni asemel täita 40 minutiga. Gruusial oli aga kõik see olemas, mida meil pole — tankid, lennukid jne.
Nüüd kus me ise tõmbasime oma merepiiri Soome lahe keskjoonelt tagasi (1994. aasta “vabatahtliku enesepiiranguga”), pääsevad Vene sõjaalused takistusteta meie põhjapiiril peaaegu kalda lähedusse. Meil ei ole võimalik nende lähenemisele rahvusvahelistes vetes reageerida, meil ei ole mitte midagi, millega sellist ähvardust tõrjuda.
Mis juhtuks kui selline koletis maabuks vaenulike kavatsustega Tallinna reidil? 20 minutiga oleks Toompea ja Kadriorg vaenlase käes, 40 minutiga kõik pealinna sõlmpunktid. Jägalast, kuhu meie kaitseväe üksused Tallinnast üle viia kavatsetakse, ei jõuta selle ajaga kohalegi, NATO abivägedest rääkimata. Ja meie räägime, et Vene ultramoodsed dessantlaevad ei kujuta meile mingit ohtu.
Kui algselt pidi Vene saama ühe laeva, siis oleks võinud eeldada, et see ei satu ehk Läänemerre. Miski ei oleks muidugi takistanud vajadusel selle siiatoomist. Nüüd, kui Prantsusmaa pakub Venemaale lausa nelja Mistrali, jagub neid kõigisse Venemaa strateegiliselt tähtsatesse piirkondadesse: Mustale merele, Vaiksesse ookeani, Põhjamerre ja Läänemerre.
Nagu teada, on Venemaa käivitanud uue relvastusprogrammi, mille käigus kavatsetakse oluliselt kasvatada Balti mere laevastikku ja tuuakse siia lisaks kümme uuema põlvkonna diisel-elektrilist Lada-klassi allveelaeva. Pealveelaevastikku täiendatakse uute Stealth tehnoloogial põhinevate Stregushy-klassi korvettidega, mis on võimelised ründama pealvee- ja allveelaevu, ranniku- ja õhusihtmärke ning mis on varustatud mitmeotstarbeliste helikopteritega.
Venemaa naabritel Soomel, Eestil, Lätil ja Leedul ei ole võrdluseks ühtegi allveelaeva, peale mõne haruldase muuseumieksponaadi, mis isegi vett ei pea.
Tegemist on radikaalse Läänemere militariseerimisega. Käsikäes Nord-Streami gaasitrassi ehitamisega, mida hakkab “kaitsma” Balti mere laevastik, püütakse Läänemeri muuta sisuliselt Venemaa sisemereks, kus Kremli militaarne sekkumine oma huvide kaitseks oleks näiliselt igati õigustatud. Venemaa ühepoolne taganemine Euroopa tavarelvastuskokkuleppest, täpsusrakettide Iskander paigutamine meie piiridele, hiljutised sõjaväeõppused, milles harjutatati Baltimaade vallutamist, Pihkvasse lisadeviisi paigutamine — kõik need on sammud, mille ees ei saa silmi sulgeda.
Ei maksa end ega teisi petta väidetega, et ida suunast meid oht ei ähvarda ja et meisse vaenulikult suhtuv Venemaa teeb kõike seda vaid kaitseeesmärkidel.
Kas tõesti usub meie kaitseministeerium Eestit külastanud Prantsuse Euroopa asjade riigisekretär Pierre Lellouche laest võetud väiteid justkui Mistrali müük meid ja meie huve ei ohustaks ning suikub roosamannalistesse unistustesse, nagu lääs ise Venemaa suhtes? Kamin võiks meenutada, et vastupidiselt Prantsusmaale, ei ole meie suurriik, keda Venemaa kardaks ja Venemaa ei ole mitte kaugel, teiselpool Euroopat, vaid siinsamas. Koos oma vaenuliku retoorika, provokatsioonide, õõnestustöö ja ähvardustega. Koos oma sõjajõududega, mille kõhklematut käikulaskmist Gruusias me alles nägime. Ja kus sellesama Prantsusmaa vahendusel tagati lõpptulemusena vaid Kremli huvide kaitse.
Ainult sellise, demokraatiast eemalduva ja imperialistlike geopoliitilisi ambitsioone omava idanaabri olemasolu ongi ju põhjuseks, miks meil kaitsevõimet ülepea vaja läheb. Sestap, härrased kaitseministeeriumist — Prantsuse ärihuvide kaitsmine ja tegelikkuse eiramine jätab teist väga rumala mulje — pea liivast välja ja tegutsema! Kuigi rahva kaitsetahe on suur, ei saa me ainult püssidega tipptasemel ja hambuni relvastatud vaenlastele vastu. Meie huvides on võimalikult kiiresti tagada Eesti esmane kaitsevõime kõigis valdkondades. Missioonid ja teiste huvid peavad raskete aegade tõttu ootama.
