LUGEJA: Alguses peksti mind, pärast mina teisi
“Meil oli igapäevane filmi “Klass” olukorrad, kohati isegi hullem. Oli palju hommikuid, kui oli tõsine hirm kooli minna. Mõned minu klassist on tänase päevani (s.o. 30 aastaselt) n-ö vegetaablid, tänu tohututele alandustele ja mõnitustele, mida nad igapäevaselt üle pidid elama. Kui jõhker võib ühe noore väljaarenemata inimese aju olla, on lausa hämmastav. Mitme raamatu jagu asju võiks üles kirjutada,” kirjutab oma ränkadest kogemustest arvaja.
“Jah, ma olen ka palju pidanud koolivägivalda taluma. 6 aastat järjest praktiliselt igapäevaselt kooli- ja klassikaaslaste käest,” kirjutab helen. “Asi läks lõpuks väga inetuks ja ei suutnud seda lõpuks enam taluda ning vahetasin kooli. Koolis ja kodus polnud sellest võimalik rääkida. Ainuke koht, kus end välja elasin, oli üksi koduteel, mis oli 12 kilomeetrit pikk.”
Kooliajal kogetud vihast vägivallatsejate vastu ei pruugi isegi aastatega lahtuda ning võib mõjutada kogu edasist elu.
“Kuna olin väikest kasvu, siis päris mitmeid kordi jäin suurematele ette ja pandi küll kappi kinni või või kiusati niisama,” kirjutab põhikooli. “Liskas sain paar korda lumekuuliga silma. Nüüd on sellest juba oma 15 aastat möödas ja kui sellele mõtlen tagantjärgi, siis tekib räme viha ja tänaval kohates läheksin juurde ja paneksin neile kiusajatele ilma pikema mõtlemiseta piki hambaid, olgugi et sellest on möödas palju aastaid. Koolivägivald on väga julm asi ja jätab oma jälje mällu. Nii et siis ärge imestage, miks mõned inimesed on vägivaldsemad kui teised. Kõik saab alguse juba väga noores eas, kui midagi läheb valesti.”
Traagilise loo sellest, kuidas kiusatavast saab kiusaja pani kirja matso. “Algklassides peksid mind oma klassi poisid. Paar aastat hiljem peksid juba vanemad poisid, sest oma klassi juntsud ei saanud enam minust jagu. Kuuendas klassis hakkasin ise peksma nii nooremaid kui vanemaid. Põhikooli lõpetasin erikoolis. Sealt välja tulles pääsesin keskkooli ja olin kooli hirm. Pättuste ja peksmiste tõttu sattusin juba noortevanglasse. Sealt välja tulles hakkasin tegelema mettalliäri ja muude mustade äridega, mille tagajärjel sattusin vanglasse, kus läksin kaklema mingi platnoiga, kellega õnnestus teha rahu, mille tagajärjel olin patarei kambri valitseja. Õnneks pärast kolmeaastast istumist lõpetasin selle kriminaalse elu, võtsin naise ja sain aru, et kaklemisega kaugele ei jõua, vägivald tüütas ära, ei viitsinud enam inimesi peksta. Loo moraal on selles, et lapsed, kelle suhtes vägivallatsetakse, muutuvad kas kiskjateks või murduvad ja jäävad jobudeks, kellega pole ühiskonnal midagi peale hakata.”
Üks endine kiusaja tunneb aga oma mineviku pärast nüüd piinlikkust ning ta ei oska oma tegu tagantjärele kuidagi põhjendada.
“7.-8. klassis sai üht klassivenda kiusatud. Praegu piinlik ja kummaline meenutada,” meenutab nojah. “Kiusatav ei olnud rumalam, nõrgem, kehvem kui meie. Täitsa tavaline poiss oli. Mitte kuidagi ei mõistnud siis ega ka praegu, et miks üldse ja miks just teda. Asi oli naljast kaugel, aga väga hulluks siiski ei läinud. Võib-olla päästis ka 8. klassi lõpp, mis meie eluteed kõik lahku viis. Praegu arvan, et asjale oleks toona kiire lõpu teinud lihtsalt veel suurem jõud. Kui kiusataval pole seda kuskilt võtta, siis kellelgi ju ometi on — teadsid ju seda meie juhtumit ka õpetajad. Aga eks seadusi tehakse ju järjest enam selles suunas, et lapsi (loe: pätte) mitte traumeerida, ammugi mitte füüsiliselt.”
