Heikki Sal-Saller: Pinnaline internet tapab ajalehed
Tänaseks ei ole video raadiot tapnud, kuid aset leiab üks teine veretöö: pealiskaudne ja põhjatu internet tapab ajalehed.
Olen pabermeedia sõber. Olen ise paberlehte kirjutanud-toimetanud ja üliõpilasena lehemaketti öösel enne trükki minekut kummiliimiga kokku kleepinud.
Kindlasti olen lehesõber ka lugemisega kaasneva fiilingu pärast. Teate ju küll: laotad värske lehe lauale, võtad kohvi, keerad lehti ja loed. Seal on pikad lood ja suured pildid. Seal on kenasti eraldatavad rubriigid: uudised, majandus, Tallinn, arvamus, välismaa, kultuur, naljanurk, telekava. Mõnus. Ja liikuda saab ainult lehe piires, mitte saidilt välja, nagu veebis tihti juhtub. Lehel on ju lõplik arv lehekülgi!
Paberleht on eksklusiivne – sinna igaüks oma mögaga ei pääse. Leheruum on piiratud ja sõel tihe, seal ei ole tobedaid kommentaare. Nende asemel on lugejate kirjad, mõni maotu anekdoot naljanurgas ja mõne tuntud inimese vilets arvamus.
Kuid samas, millised suured reklaamid, vahel isegi üle ühe ja harvemini üle kahe lehekülje! Nad ei vilgu ega jaluta ühest leheservast teise. Ja ei pea kuhugi vajutama. Lugeja märkab kindlasti reklaame ja võib-olla hoiustab selles pangas või ostab selle auto, mis suurelt üle lehekülje laiub.
Reklaam, õieti selle vähenemine, on teadagi lehtede õhenemise, tiraažide vähenemise ja väljaannete kadumise põhjus, mis sunnib ka ajakirjanikud töökuulutusi lugema.
Pabermeedia vältimatust surmast on räägitud väga kaua. Näiteks 2009. aastal sai Vocus Media Researchi andmeil USAs peamiselt majandussurutise tõttu hukka 293 paberajalehte. Neist 230 olid muide nädalalehed. Eestis hukkusid mullu Kalev Meedia väljaanded ja venekeelseid päevalehti on ka mitu tükki loojakarja läinud.
Meie kodumaine leheguru Igor Rõtov ennustas turundusüritusel Password, et ajaleht rändab ajaloo prügikasti ja murrang meediamaastikul tuleb aastal 2015.
Reklaam, lehetoimetuse toitja, kolib ära internetti ja jaguneb seal tuhandete saitide vahel. Otsatus internetis saab senine lehelugeja veeta päevi, vaadates pilte, mängides, kuulates muusikat, vaadata filmijuppe. Meediat saab ta ka ise luua, kirjutades sädelevaid kommentaare veebiväljaande kommetaariumi, oma blogisse, saab ilutseda sotsiaalmeedias. Sel moel meelt lahutades ei saa me aga oluliselt infot juurde.
Tõsi, veebis on ka ajakirjandus, aga see kolletab ja muudab lugejad oma lühikeste uudisnuppudega väga pealiskaudseks. Avad artikli, loed veidi, siis näed teisal köitvat linki või videoakent, klõpsad sellele, lähed kuhugi edasi, siis veel neljandasse-viiendasse paika ja suure tõenäosusega ei pöördu enam tagasi artikli juurde, millest alustasid. Pealiskaudsus nullib info hankimise. Ning pikemat ja sisukamat juttu ei viitsigi enam keegi veebist lugeda.
Eks ajalehed ise on ka omalt poolt internetile alla andnud. Kahjuks. Kindlasti on nad läinud liiale sellega, et peegeldavad veebis sama päeva lehe sisu. Inimesed on harjunud uudiseid ilma rahata veebist saama ja ei soostu paberlehe eest maksma. Võib-olla maksaksid nad ainult väga kvaliteetse loo eest, aga kuidas seda neile müüa? Osa paberil olevat püütaksegi nüüd vaid tasu eest pakkuda lootuses, et see paneb rohkem lehti ostma.
Paberlehtede sisu kiratseb seoses toimetuste kitsendamisega. Olete ju kuulnud öeldavat, et tänasest lehest pole midagi lugeda. Alati on midagi lugeda, kuid ajalehtede mahud on vähenenud. Halb on ka see, et õhema lehe eest tuleb maksta sama palju kui varem, kioskist ostes isegi oluliselt rohkem.
Mida siis paberlehe päästmiseks teha? Kas lugejate kasvatamine päästaks - näiteks Soome koolides peeti veebruaris sealse Ajalehtede liidu eestvõttel ajalehenädalat. Ajalehes Helsingin Sanomat avaldati nädala jooksul üle 60 noortele suunatud artikli, tasuta jagati üle 200 000 lehe. Lehe võrgukülgedel on õpilastele ja õpetajatele suunatud kooliteemaline rubriik Pinal, mille peamine eesmärk on kasvatada uusi lugejaid. Väärib eeskuju?
Või korraldaks väljaandjad hoopis üle-eestilise ajalehepäeva, mille käigus esinetaks suuremate tiraažidega ja sisukamalt? Ja mis peaasi – sel päeval veebis lugusid ei avaldataks.
Mõelda ju võib, kuid kas saabki paberlehte enam päästa? Apple’i epohhi loovat toodet iPad, millele kirjastajad jõudsalt rakendusi loovad, müüdi läinud nädalatel üle poole miljoni. Elektroonilisest paberist oleme ka kuulnud, tootjatel on lahendusi sadu ja tuleb tuhandeid – kuhugi sinna kolibki meedia aastaks 2015.
Mina aga plaanin siiski olla pabermeedia sõber, kuniks teda jätkub!
