Intervjuu ajaloolane David Vsevioviga: 9. mai on propagandaürituseks muutunud
Härra Vseviov, mis on rahvuslik identiteet? Kas see on objektiivne kategooria?
Minu jaoks on see puhtalt kultuuriline määratlus. Ma ei näe siin mitte mingit seost kodakondsuse ja vere vahel. See tähendab, et minu jaoks on see side tinglik.
Kas kohalikel venelastel ja Venemaa venelastel on see identsus erinev?
See on üks ja ta on erinev. Inimkonnas pole ju kõrgemat struktuuri kui riik. Kui meenutada Venemaa ajaloo probleeme, siis mis oli 1612. aastal põhivaluks - just see, et polnud riiki.
Venelased, prantslased, ukrainlased, juudid, kes elavad siin ja on kodanikud, kannavad vaieldamatult endas ka Eesti identiteeti. Süda peab ju eriti selle riigi eest valutama, mis sulle pensioni maksab, kehtestab liikluseeskirju - nii on organiseeritud maailm. Tänaseks on paljud need funktsioonid võtnud Euroopa Liit enda kanda. Ning mõnes mõttes loob tema nüüd meie ühist identiteeti.
Selles, et ennast venekeelseks pidav inimene kannab endas erinevaid identiteete, ei ole midagi halba.
Milline koht selles venelaste identiteedis on 9. mail?
Mõningas mõttes muutus see sündmus mingiks propagandaürituseks. Kadunud on just see, mis igale inimesele tähtis. Mõistan inimesi, kes kaotasid selles sõjas oma lähedased. Ka mina kaotasin peaaegu kogu oma perekonna - minu onu, vanaema, vanaisa, vanavanaema lasti siin Eestis maha. See on mu isiklik valu ja selleks ma ei vaja mingeid paraade. Sel päeval süütan ma küünlad.
Minu jaoks pole sõda juba ammu võit. Kõigil on selge, kes võitis. Selles pole mingit küsimust. Sõda on valu, kümned miljonid kaotatud inimelud. Minu jaoks on küsimus selles, kuidas see juhtus, mis selleni viis? Ja vaat see on ajaloo õppetund.
Kolm aastat on möödunud sellest kui pronkssõduri monument viidi Tallinna kesklinnast sõjaväekalmistule. Mis selle ajaga on venelaste ja eestlaste identiteedis muutunud?
Ma ei tea. Seda oleks vaja kuidagi kindlaks määrata. Juhul, kui see on midagi suurt, siis see nagu ei muutugi kolme aastaga. Kuid paljud räägivad, et sel päeval tõesti toimus mingi muutus. Nii et sellele ja sarnastele küsimustele pole ühest vastust. Ei saa öelda, et kõik eestlased leiavad venelastega ühise keele. See on nonsenss.
Kuid saab ju rääkida riigi ja osa rahva vahelisest lahendusest?
Muidugi võib. Riik peab ju pidevalt rahvaga rääkima. Ja rahvas räägib riigiga. Näiteks läbi valimiste. See ongi dialoogi vahekord. Ja pole midagi parata - ideaalriiki pole veel loodud, kus sada protsenti elanikkonnast võtaks valitsuse otsuseid vastu.
