Heimar Lenk: Kas Eesti vajab uut parteid?
Kas ta peaks nüüd just kehvikute erakond olema, kuid töötuile, tõrjutuile, kodutuile ja hüljatuile võiks ta lootust anda. Need inimesed on praegu esindamata nii kohalikus volikogus kui Toompea saalis. Tundub, et isegi avaliku arvamuse uuringuisse nende seisukohad reeglina ei jõua.
Erakonna sünniks vale aeg
Seda, et uut erakonda ei ole mõtet hetkel tekitada, näitas kujukalt „Ühtse Eesti suurkogu“ projekt. Kired köeti taevani, kuid uut erakonda ei sündinud. Ma pole küll tegijatega rääkinud, kuid arvan, et ega keegi neist selle sünni vastu seisnud poleks. Lihtsalt pinnas polnud uue ilmakodaniku tulekuks valmis.
NO99 teatri poolt mängiti suurkogul läbi kõik poliitilise retoorika võtted ja püüti näidata inimestele poliitika toimimise tegelikke printsiipe. Loodeti ka suurejoonelisi Ühtse Eesti erakonna valimisi. Saku suurhallis, nagu ka tihti elus eneses, jäid ideed aga õhku rippuma. Kuigi meedia püüdis asjal elu sees hoida, üldsus teemast tuld ei võtnud ja vastukaja ühiskonnas jäi lahjaks.
Suurem edu ei saatnud ka „Teeme ära“ projekti. Kuigi vahepeal käisid jutud, et selle autoreil on kindel kava oravapartei toetuseks uus poliitiline liikumine luua, on ettevõtmine ise varjusurma suikunud. Lihtlabast füüsilist jõudu nõudnud prügi korjamine veel rahvast kokku tõi, kuid hilisemad mõttetalgud ei suutnud küll ühtegi ergast ideed ühiskonna tarbeks leida. Vene kogukonna lähendamise katse kukkus lihtsalt läbi.
Tundub, et nii 2010. aasta eestlane kui vene keelt rääkiva seltskonna esindaja poliitilise aktiivsusega just ei hiilga. Oma huvide eest välja astumine, uue liikumise loomine või hoogsasse poliitilisse debatti sukeldumine tänast eestimaalast eriti ei võlu. Kajuks jääb ka üleüldine poliitiline mõtteerksus hetkel kaugele maha sellest vaimupuhangust, mida keevalise üleminekuaja aastaist mäletame.
Indrek Tarandi europarlamenti saamine oli eraldi lugu, kuid siin peaks parlamentäär tegema esimese kummarduse meediale, eriti riigi käes olevatele raadio- ja telekanalitele, mis üksikandidaati ülistades jõudu kokku ei hoidnud.
Praegused parteid rahuldavad
Kaks populaarsemat, Kesk- ja Reformierakond on juba aastaid edetabelite tippu hoidnud ja peavad kvartalist kvartalisse kangekaelset võitlust esikoha pärast. Rahvuslik idee pole ammu enam moetrend ja valju korra ihaldamine pole popp. Nii heitleb IRLi kaksikpartei meeleheitlikult kolmanda koha pärast Eesti poliitmaastiku päikese all.
Ülejäänuil on lihtsat tükk tegemist saavutatu säilitamisel. Roheliste ja sotsiaaldemokraatide maailmavaade oleneb ennekõike sellest, kumba neist peaminister Andrus Ansipile hetkel tarvis läheb. Rahvaliit ehk annabki veel lootust, kuid uue juhi esimene avaldus, et kõige lähedasem on neile oravapartei, külvas lihtsama maarahva sekka vaid hämmeldust.
Vene parteidest pole põhjust rääkida, sest kohalik venekeelne eliit on jäänud sündimata ja järgmise aasta parlamendi valimistele lähevad vene kandidaadid pigem mõne suurema eesti erakonna nimekirjas.
Edgar Savisaare hinnanguid on nende sünnihetkel ikka püütud maha teha, kuigi ajalugu on mitmel puhul hiljem nende paikapidavust kinnitanud. Arvan, et nii läheb ka tema poolt pakutud kaheparteisüsteemiga, mille Eesti kunagi võib saada. Nii Keskerakond kui Reformierakond on kumbki viimastel aastatel ikka umbes kolmandiku valijate toetuse pälvinud. Kahekesi kokku annaks oma hääle vaid neile kahele oma kuuskümmend protsenti valijaid. Piisaks nii ühiseks võimuks riigis, kui ka tõeliseks lahinguks koalitsiooni ja opositsiooni jõudude vahel. Mõni üksik nišipartei vaid lisaks poliitmaastikule mõningaid värve juurde.
Ühegi uue suure jõu tekkimist ma lähiajal poliitiliselt pasiivsete eestlaste ja nende kombed üle võtnud kohalike venelaste seas ma ei näe. Seda kahel kõige tähtsamal põhjusel: uue massierakonna sünniks puudub masside toetus ja neid ärimehi, kes nõustuks välja andma selle suure raha, mida nõuab erakonna loomine, meil täna lihtsalt ei ole.
