Need inimesed oleme me ise
Ja mida rohkem ma reisin, seda rohkem kinnistub minus teadmine, et tahan elada just Eestis. Selleks on nii palju põhjusi. Esiteks muidugi kõige tavalisemad: sõbrad, sugulased, kodu, lapsed saavad õppida oma emakeeles. Aga teistpidi on tekkinud ka trots. Eestis on nii palju praegu halvasti ja valesti, et järjest enam tekib tunne, et kui ise midagi ette ei võta ega muuda, kes siis veel.
Ajalehtedes on võtnud maad tohutu Eesti laimamise kampaania – kellel ei sobi siin sellepärast elada, et ei olda piisavalt tolerantsed, kellel sellepärast, et palk väike, kellel sellepärast, et inimesed on kurjad. Aga meie olemegi ju need inimesed.
Äkki alustaks iseendast?
Kas pole mitte nii, et kui läheme välismaale, siis üritame käituda nende moodi, naeratada ja liikluses viisakad olla, aga kui Eesti piiri ületame, siis on see kõik ununenud ja jätkame endiselt?
Äkki alustakski iseendast – üritame olla ise viisakad, mõistvad, heatahtlikud. Seda on tõesti Eestis mõnikord imelik teha, sest sind võidakse vaadata kui mingit ullikest, aga lootus jääb, et nii jätkates ehk läheb midagi paremaks. Tundub kuidagi ülekohtune minna, kaks kätt taskus, head elu nautima riikidesse, kus teised on suutnud kõik üles ehitada. Vähe on meil ju neid, kellel on mujal midagi teistele pakkuda, minnakse ikka selleks, et saaks rohkem raha ja rohkem asju.
Millises olukorras olid näiteks Saksamaa või Soome või Holland 70 aastat tagasi? See ei ole üldse nii väga pikk aeg, mille jooksul on nad suutnud oma heaoluühiskonna üles ehitada. Võtaks sellest eeskuju ning prooviks ka siin kõike paremini ja kiiremini teha. Eeskuju võib võtta soomlasteltki: kui neil oli 90-ndatel lama, siis kui palju soomlasi lahkus Soomest? Mitte eriti palju. Peeti oluliseks oma maal asjad korda saada, aga mitte tormata parema elu jahile mujale.
Kadedus konnatiigis
Loomulikult on siin palju valdkondi, kus asjad on tõesti käest ära, kus palgad on nii madalad, et ei võimalda isegi tagasihoidlikult ära elada. Nagu näiteks muusikutel. Ja siis saabub siia keegi, kes tahab olukorda parandada, ning oi seda kadedust ja tigedust, mis siis välja lööb! Ikka kohe teise rahakotti vaatama ja endaga võrdlema – mina ju nii palju ei teeni, miks siis tema teenib! Mõtlemata sellele, kelle me oleme endale saanud. Ta tuli, et pakkuda inimestele ainukordseid elamusi, mida muu maailm on saanud aastakümneid nautida. Ta oleks võinud Eestile kümneid kordi rohkem head teha kui tema rahakotis sorinud ametnikud ja poliitikud, aga seda tal ei lastud ning nüüd saame oma konnatiigis jälle ise asju ajada.
Kui suudaks selle kadedusega võidelda, mis tekib eestlastel siis, kui keegi kaasmaalane mujal maailmas läbi lööb. Või veel hullem – kui välismaalane endale mujal loorberid lõikab Eesti teemaga, ise ei tea õigeid eesti koerte nimesidki... Võib-olla tõesti on meie omad kirjanikud samal teemal paremaid teoseid kirjutanud, aga milleks siis vaest väilismaalast mustata, võtame parem õppust, kuidas laias maailmas läbi lüüa.
Meilgi on parem kui mujal
Miks on soomlased nii palju meist kirjutanud, meie ajaloo vastu huvi tundnud? Kas me oleme midagi sarnastki soomlaste vastu üles näidanud? Peale ühe positiivse filmi Soome televisiooni mõjust eestlastele, ei tule midagi meelde. Me ainult nämmutame ennast puudutavaid teemasid ja halame, kuidas teised ei saa aru, kui raske meil on.
Pole meil teistest suurt raskem midagi, lihtsalt ohime ja hädaldame rohkem. Kui palju asju on meil paremini kui mujal! Kuigi Eesti väiksus on ühtepidi nuhtlus, nii mõnedki võimalused on piiratumad kui mujal, on sul siin alati keegi, kes tunneb kedagi, kes rasketel hetkedel aidata saab. Sul on siin ruumi, igale seenele metsas ei ole veel korjajat. Ja kõike, mis siin on halvasti, saame ainult ise paremaks teha.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
