Võlavaba riik ja rahvas
On meeles ühe liberaali hüüatus riigikogus, et me võime maha müüa kas või kogu maa näiteks jaapanlastele − tähtis on vaid see, et nad makse korralikult maksavad. Tõsi ta on, kui kõige tähtsam on valitsust ülal pidada. Ent mis peab üleval riiki ja rahvast? Oleme korduvalt kogenud, et kuigi kapitalil pole kodumaad, siis kapitalistil ikkagi on.
Vara on müüdud, raha kulutatud
Oleme taasiseseisvumise järgsel ajal müünud meile pärandatud eellaste vara (tehaseid, vabrikuid, mõisaid, infrastruktuuri) ja rahvuslikke ressursse (maid, metsa, looduskauneid paiku, maavarasid) ligikaudu 350 miljardi krooni eest. Kuigi seda müüki nimetatakse välisinvesteeringute juurdemeelitamiseks, oleme saadud raha ära tarvitanud. See müük katab põhiosas 15 aasta jooksul kogunenud väliskaubanduse ja jooksevkonto defitsiidi, mis tekkis reformide tagajärjel seoses tööstuse ja põllumajanduse allakäiguga. Me ostsime enam kui 50 miljardi krooni eest välismaalt toiduaineid, mille tootmiseks olid meil olemas nii maa kui ka inimesed, kuid puudus riiklik huvi.
1939. aastal jõudis Eestimaa põld, karja- ja heinamaa ära toita 1,13 miljonit inimest, 478 000 lehma, 228 000 noorveist, 219 000 hobust, 695 000 lammast, 442 000 siga ja 1,7 mln kodulindu. Toit ja rõivadki tulid oma kodutalust, toitu jätkus ka külalistele ja ekspordiks, et osta põllutehnikat. Põhiväetis tuli oma laudast, põhitöö tegid ära oma pere ja hobused. Tööd ei narritud, talu oli eluküsimus ja auasi. Enamik meiereidest ja lihatööstustest oli talurahva ühisomanduses, samuti ühispangad ning toidukaupade müük sise- ja välisturule. Riigivõim oli maarahva käes. Eesti oli põlluharijate riik.
Tänapäeval peame samal maal võrreldes 1939. aastaga vähem: lehmi 5 korda, noorveiseid 1,7, hobuseid 44, lambaid 14, sigu 1,3 korda. Inimesi on 11% rohkem. Väetis, keemia ja masinad ostetakse sisse, traktori-, kombaini-, kuivati- ja autokütus samuti. Ja lõpuks on harjutud ostma veel ka välismaist toitu kuue miljardi krooni eest aastas.
Kolhoosiaja lõpuga võrreldes on lehmade arv praeguseks vähenenud 2,5 korda, sigade arv 2,8 korda, lindude arv 3,4 korda. Kolmandik kultuurmaast, üle 300 000 ha, jäeti kasvatama umbrohtu ja võsa. Õigluse nimel taastati maale eraomandiõigus ja jagati ära suurmajandite vara. Ent taastatud talu polnud enam elu-, vaid tuluküsimus. Kahjumiga äri ei edene.
Hea äraelamine tuleviku arvel
Talude rahaallikad oli riik maha müünud. Piima- ja lihakombinaadid polnud enam talumehe omad, pangad, kaubandusketid ja eksport samuti mitte. Ligi 40 kommertspanka läks pankrotti, talude vähene raha kadus pankrotipessa. Ainult laenuvõlad ei kadunud kuhugi ja need nõuti koos protsentidega sisse. Ka käibemaksu nõudis riik talunikult koos viivistega sisse isegi selle toodangu pealt, mille eest pankrotistunud liha-piimatööstused raha ei maksnud. See oli käibemaks olematu käibe pealt. Toidukauba maaletoojad aga toetasid liberaalset parteid ja seda poliitikat, mis siseturukaitse ühepoolse loobumise tagajärjel tekkinud kõlvatu konkurentsi toiduainete turul kõlbeliseks jutustas ja seadustas.
Üleminek taludele sai altminekuks enamikule talutaastajatest. Latt oli liiga kõrge igasuguse abita jäätud väiketalude süsteemi normaalseks arenguks. Toetuseta väiketalud pidid kas ise suureks saama või müüma/rentima maa neile, kes suutsid vähemalt ühe või paari küla jagu maid harida. Keegi ei tea päris täpselt, mis on saanud loodud taludest ja talupidajatest, sest seda pole arvestamisvääriliseks peetud. Keegi ei tea, kui palju on meie kaasmaalasi, noori ja keskealisi lahkunud välismaale tööd otsima ja leiba teenima. Nende arvu on hinnatud 20 000 – 80 000 ulatuvaks.
Maal on praegu kümneid tuhandeid inimesi ilma töö ja palgata. Meie aga impordime igal aastal ikka veel ligi viie miljardi krooni eest neid toiduaineid, mida võiksime ise toota.
Võrreldes reformide-eelse ajaga on 15 aastaga sündinud 150 000 last vähem. Kui arvestada lapse üleskasvatamiseks miljon krooni, siis oleme sündimata laste arvel kokku hoidnud 150 miljardit krooni, kuid kulutanud selle oma äraelamiseks ja elamute ehituseks. Eralaenude võlgnevus, põhiliselt elamuehituseks, on 100 miljardit krooni, ent koos riigi- ja omavalitsuste võlgadega 250 miljardit krooni. Selle maksmisest pääsu pole. Odavat uut laenu enam ei saa, sest meil on väga vähe järel seda, mida selle katteks pantida või tulevikus maha müüa. Kas meil jätkub vastutus- ja kohusetunnet, et liita kokku eellastelt võetud laenude võlgnevus, millest võime põhjendatult maha arvata selle osa, mille oleme pärandanud oma järeltulevale põlvkonnale?
