Eestlanna Liibüast: visuaalne mulje sellest maast on kollane

Eestlased Kaja ja Juhan Kahu, kes põgenesid Liibüa sõja eest, loodavad sinna tagasi pöörduda, sest kogu nende maine vara ja pereisa töö jäid kodusõjas vaevlevasse riiki ootama.

„Tagantjärele tark olles võib öelda, et me põgenesime sõja eest,“ rääkis Delfile praegu Šveitsis viibiv Kaja Kahu. Kahud elasid viimase aasta Tripolis, kus alguses otsest sõjategevust veel ei olnud. Rahutused said alguse Bengasist, kuid täna teame, et sõjategevus on kandnud ka Tripolisse.

Kaja Kahu selgitas, et kuna nende viisad lõppesid, siis tuli pere jaanuari lõpus Eestisse uute viisade järele ja ootas neid siin kolm nädalat. „Saime oma viisad ja lendasime reedel sinna tagasi, sel hetkel olid riigis veel ainult demonstratsioonid,“ meenutas naine asjade kiiret kulgu. „Reedel jõudsime ja esmaspäeval hakkasime juba põgenema.“

„Loomulikult me unistame, et võib-olla tuleb see päev, et me näeme veel neid asju, mis jäid maha,“ tunnistas Kaja Kahu. „Loodame, et see maa ja rahvas saaks rahulikult edasi elada. Tavaline inimene tahab ikka rahulikult elada ja tööd teha ja oma lapsi kasvatada.“

Kahu ei oska öelda, missugune lahendus oleks Liibüa rahvale kõige parem. „Ma olen aru saanud, et nad ei väljenda oma arvamust väga avalalt,“ rääkis ta.

„Elasime ka kohas, kus meid ümbritsesid pea-asjalikult välismaalased. Kohalikud ei räägi valdavalt inglise keelt, meie jälle ei jõudnud aastaga araabia keelt ära õppida,“ kahetses Kahu, kes ise suudab lisaks soome ja inglise keelele suhelda hispaania keeles ja saab hakkama vene keelega. Pere, mis elab seal, kuhu töö pereisa saadab, suhtleb omavahel eesti keeles.

Kaja Kahu ei oska öelda, kas Liibüa inimesed soovivad oma ainuvalitsejast lahti saada või mitte, ega ka seda, kas nad tegelikult tahavad lääneriikide sõjalist sekkumist või süüdistavad viimaseid pigem oma „musta kulla“ himustamises.

„Tõde, nagu kõikidel juhtudel, on kusagil keskel,“ arvas Kahu. „Küllap on ühtesid ja küllap on teisi. Kelle poolt nad hinges on, ei oska öelda. Liibüalastega nii lühikese ajaga nagu seda on üks aasta, lähedaseks ei saa.

Tema sõnul on Liibüas hõimudevaheline sõda lisaks ülestõusule diktaatori vastu. „Bengasi on üks pool ja Tripol on teine pool, Gaddafi kodulinn Sirt on kolmanda hõimu piirkond seal vahel ja tegelikult on neid hõimusid muidugi rohkem, üle saja.“ sõnas ta. „Hõimuvõitluse võitmine on sama oluline ühtedele, kui pealiku mahavõtmine teistele.“

Tripolis ei olnud Kahu hinnagul inimestel sugugi halb elada. „Seal ehitati palju uusi kortereid, teid, rajati hotelle,“ kirjeldas ta kiiresti arenevat linna, kus on võimalusi paljudele.

Mille poolest Liibüa elu erineb?

„Elu on nagu elu ikka ja inimesed on nagu inimesed ikka,“ sõnas Kaja Kahu Liibüat ühe lausega kirjeldades. Pikemalt vesteldes selgub aga mitmeid erisusi, mis põhjamaa inimese jaoks erilised on.

Esiteks muidugi temperatuur. „Möödunud mais oli nädal aega, kus kraadiklaas näitas 46 plusskraadi, see on ikka väga teistmoodi,“ sõnas Kahu ja lisas kohe teise klimaatilise erinevuse: „Kui Eestis on lumetorm, siis Liibüas on liivatorm.“

Kogu Liibüa elu toimub Kahu sõnul Vahemere kalda peal, mõned asustatud punktid on ka veel kõrbes. „Kui lõunatuul tuleb ja see liiv tõuseb, siis puhubs Sahara liiv kuni Liibanoni välja.“

Inimeste temperament ja usk on erinevad

Kahu tunnistab, et tegelikult erinevad Liibüa inimesed ka temperamendi ja usu poolest ning tänavapildis eristuvad pigem naised kui mehed. „Mida lõuna poole soojemale maale sa lähed, seda temperamentsemaks inimesed muutuvad,“ võttis Kaja Kahu kokku oma kogemuse.

„Minu kogemus on, et üks-ühele suheldes on nad äärmiselt kenad inimesed.“ Ta tõi näiteks olukorra, kus ta linnas ära eksis, oskamata ühtegi araabiakeelset sõna, leidis inglise keelt mitteoskav araablane võimaluse, kuidas talle teed juhatada.

Väga oluline tegija on liibüalaste elus ka jumal ja nende usk, mida inimesed Eestis igapäevaselt ei koge, leidis naine. Ta selgitas, et Liibüas palvetavad inimesed viis korda päevas ja mošeest kostuv valjuhäälne kutse palvele ei saa kellegi kõrvust mööda minna. Palvetada võib ükskõik kus.

„Meie elasime eraldatud alal, mis ei tähenda, et sinna keegi poleks sisse pääsenud, aga kui tuli palveaeg, siis ka kõik turvamehed võtsid oma palvevaibad välja ja palvetasid olenemata sellest, kus nad olid,“ kõneles ta.

Riiki iseloomustab kollane värv

Esimene visuaalne mulje sellest maast on: kollane. „90 protsenti sellest maast on kõrb ja isegi kui sa elad linnas, siis 85 protsenti majadest on kollased,“ kirjeldas ta üldmuljet.

Kahu sõnul kannavad naised valdavas enamuses burkat, mille all sageli kantakse euroopalikku riietust.
Ka tema ise ja tütar järgisid kohalikku tava ning avara dekoltee, paljastatud käsivarte ja säärtega linnas ei käinud. „Samas, ega midagi ei juhtu, kui sa lähed tänavale kasvõi miniseelikus. Nad teavad, et meil on teine usk ja teised tavad.“

„Mehed käivad rohkem meie mõistes tavalisetes riietes – teksadega ja T-särkides,“ kõneles ta. „Nende reede on meie pühapäev ja siis on keskpäeval iga korraliku moslemi kohustus minna palvetama mošeesse. Siis ma nägin ka kõige rohkem Araabia riietes mehi.“ Õhtuti kohtab tänaval peamiselt mehi, naisi on oluliselt vähem.

Liikluses valitseb meie mõistes kaos

Araabia temperament avaldus Kahu sõnul liikluses. „Näiteks liikluses tundus mulle, et nad on pisut agressiivsemad,“ kõneles ta. „Seal on see reegel, et ühtegi reeglit ei ole. Esimesena sõidab see, kes on julgem. Sõita võib igatepidi, võib sõita vastuvoolu ja võib sõita pärivoolu. Reegleid ei ole kusagil kirjas ja need ei ole sarnased eelmise päeva omadega.“ Vaatamata kõigele sellele, liiklus sujub.

Ka poed on Liibüas teistsugused. „Kogu Tripolis oli ainult kaks meie mõistes supermarketit,“ rääkis ta. „Enamasti on poed väikesed – üks-kaks meesmüüjat. Kliima võimaldab oma poodi pidada nii, et paned kauba tänavale välja ja ongi pood.“

Kahu sõnul oli üllatav, et poes müüdav pudelivesi oli odav, sest riik doteerib seda. Kogu vesi tuleb torusid mööda Sahaara kõrbe keskelt, See on maailma suurim inimkätega rajatud vee projekt. Samuti oli odav nisujahust sai. „Muu toit oli suhteliselt kallim, näiteks piim oli kohati häbematult kallis,“ sõnas ta.

Mis aga praktiliselt midagi ei maksa on kütus. „Kui ma esimest korda autot tankima läksin ja pani paagi täis, maksis see Eesti rahas 120 krooni ja nädal aega hiljem Eestis maksin sama koguse eest 1200 krooni,“ ütles ta.