Kersti Nigesen: iga vanem tahab oma lapsele parimat
Hariduse kvaliteedi üle otsustamine taandub meie süsteemis eeskätt orienteerumisele eksamite ja PISA testi tulemustele. (Riigi tasandit vaadeldes selgub, et PISA testi kõrged tulemused korreleeruvad riigi konkurentsivõimega. Sama tendents ilmneb üksikisiku tasandil: PISA testis head tulemused saanud õpilased on hilisemas elus edukamad, saavutavad kõrgema sotsiaalse positsiooni ja osutuvad olema paremini tasustatud tööl.) Ja kuigi heaks tooniks peetakse väita, et pingeread ei näita midagi, annab naaberkoolist kõrgem koht pingereas võimaluse üleolekutundeks ja eduelamuseks.
Paljude vanemate jaoks seostub kooli edule orienteeritus siiski pigem lapsevaenulikkusega. Samal ajal ei ole telje teine ots, piirkonnakool, lapsesõbralikkuse garantii.
Enamikus maades on tugeva koolisüsteemi aluseks piirkonnakool. Heaoluriikides, kus puuduvad getod ja emadel on võimalus last kasvatades rohkem kodus olla, on see ka sotsiaalset võrdsust ja õiglust toetav süsteem. Seevastu ühiskonnas, kus elanikud koonduvad jõukuse järgi linnaosadesse, selline süsteem võrdsust ei tooda. Samuti ei toeta piirkonnakool nende perede laste kasvamist, kus ka emad peavad töötama täiskoormusega või rohkem. Sellises sootsiumis eelistavad vanemad kooli, mis asub töökoha lähedal, et vähestel vabadel hetkedel oma lapse elust osa võtta. Nendes tingimustes loob kesklinnakool sotsiaalset võrdsust ja õiglust samamoodi, nagu jõukas heaolulühiskonnas teeb seda kodukandi kool.
Keskmine ei sobi kellelegi
Kui kool orienteerub keskmisele, siis ei sobi ta praktiliselt kellelegi. Uurimistöö kursusel statistilisest keskmisest rääkides kulub olukorra iseloomustamiseks tavaliselt ära näide jääkarule ja ahvile eluks sobivast keskmisest temperatuurist. Nimelt surevad mõlemad selles keskmises. Võiks öelda, et lastega on lugu üsna sarnane.
Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus annab võimaluse õppe diferentseerimiseks: erivajaduste ja murekohtadega tegelemiseks ning ka ande hoidmiseks. Milline on aga kohaliku omavalitsuse haridusjuhtide, koolidirektorite kompetentsus ja valmisolek selle realiseerimiseks? Orientatsiooni muutus ei toimu nii kergelt.
Kuulates vanemate muresid, jäi kripeldama ühe neljanda klassi poisi lugu. See aspergerlike joontega (eripära, kus laps ei suuda emotsionaalseid ja sotsiaalseid kontakte interpreteerida tavapärase kergusega ja kohaneb muutustega raskesti) ja hüperaktiivne poisike oli alustanud oma kooliteed uusrajooni suurkoolis. Vanemad olid koostöös psühholoogidega saavutanud lapse hea arengu ja kasvava valmisoleku saada teiste seas hakkama. Klassiõpetajale oli aga see eripära varem tundmata ja raskesti aktsepteeritav ning tal ei olnud toimetulekuks ka kuskilt abi saada. Kui kohanemisraskustes kriisi sattunud lapsele tuli kooli kiirabi kutsuda, otsustasid vanemad, et abi tuleb otsida mujalt. Söakas ema leidis tööd Iirimaal, kus spetsialistid koolis lapsega tegelema hakkasid ja asja üsna kiiresti paremuse poole pöörasid.
Pere, kes igatses kooselu ja kodumaa järele, leidis lapse haridustee jätkamiseks väikese maakooli Eestis. Lisaks linnakorterile (teine laps jäi kooli linna) muretseti elamine väikekooli lähedal maal. Kaks aastat õpinguid kulges seal hästi. Aga siis selgus, et väikekooli pidada ei ole ökonoomne, ja kool suleti. Mis sellest lapsest edasi saab?
Tegelikult on see juba mitmes lugu, kus klassitäitumuse saavutamiseks koolide liitmise tõttu on hammasrataste vahele jäänud lapsed. Selliseid lapsi on paraku üha kasvaval hulgal. Paljud vanemad käivad ühe kooli ukse tagant teise taha, kuid neile antakse kõikjal mõista, et nende laps on nende isiklik mure, ja abi pole kusagilt loota.
Haridus contra majandus?
Üha enam on hakanud levima seisukoht, et ideaalide poole püüdlemine ja koolikorralduse parandamine just nagu vastanduksid säästlikule majandamisele.
Nii on huviharidus küll ühest küljest tähelepanu keskmes kui laste arengu ja ande kujunemise tagatis ja sisustamata vaba ajaga kaasnevate pahede ärahoidja, teisest küljest aga käsitletakse seda kui ülearust kuluartiklit, mida tuleks ambitsioonikamate sotsiaalelu valdkondade taustal kärpida.
Raske aeg peaks avama ideaalide poole liikumisel tee süsteemiväliste ressursside kaasamiseks. Aga häda on selles, et bürokraatlikus süsteemis muutub süsteem väärtuseks omaette ja kui puuduvad aktsepteeritavad lahendused, siis algab salastamine, mistõttu on raske ka abi pakkuda.
Tänavu teravalt ilmnenud probleemi saab laias laastus lahendada kahel viisil: kaotada ära koolid, millesse on liigne tung, ja saavutada seisund, kus vanem peab õnnelik olema, kui laps üldse kooli saab, või püüda arvestada neid suundumusi, mis tulenevad reaalsetest vajadustest, ning väärtustada koole, mida peetakse ihaldusväärseks, toetades samas neid koole, kuhu soovijaid on vähe, et ka need võiksid kujuneda ihaldusväärseteks.
