Ian Plenderleith: Eesti võimud hindavad Tallinna Vee tulukust ebatäpselt ja nõrkade tõenditega
Põhjuseid nende institutsioonide poole pöördumiseks on mitmeid.
AS Tallinna Vesi on erastatud ning börsil noteeritud ettevõte. Ettevõte erastati konkursi korras konkurentsitingimustes, kui mitmetel rahvusvahelistel investoritel paluti investeerida Eestisse raha ning parandada kvaliteedistandardeid.
United Utilities koos partneritega võitis konkursi, pakkudes madalamaid reaalseid tariifitõuse kõrgemate kvaliteedistandardite saavutamiseks ning pakkus poolte ettevõtte aktsiate eest 85 miljonit eurot (ehk 1,33 miljardit krooni).
2005. aastal noteeriti ettevõtte aktsiad Tallinna börsil ning järjekordne grupp investoreid paigutas oma raha ettevõttesse ning Eesti majandusse. Kõik need investeeringud on tehtud heas usus ning vastavalt Eesti ametivõimude poolt aastatel 2000-2001 määratletud erastamislepingu tingimustele. Selgelt kinnitati, et erastamise kõik aspektid olid täielikus vastavuses Eesti ning Euroopa Liidu õiguse ning seadustega.
AS Tallinna Vesi kannab suurt vastutust nii oma tarbijate kui ka oma aktsionäride ees. Ülaltoodu tõttu ei saa ettevõte lihtsalt tegevusetult istuda ning lubada oma investoritelt nende investeeringute äravõtmist. Eriti veel olukorras, kus nad on täitnud kõiki oma lepingulisi kohustusi ning valitsusvõimude argumentide majanduslik ning õiguslik põhjendatus on põhimõtteliselt väär ning täiesti tõestamata.
Kui vaadata selle juhtumi majanduslikke aspekte, siis (kasutades Maailmapanga juhiseid kasumlikkuse arvutamisel) ettevõte tulukus investeeritud kapitalilt on olnud viimase kümne aasta jooksul 6,5 protsenti. See tulukuse määr on väiksem kui Ühendkuningriikide regulaatori Ofwati poolt lubatud 6,9 protsenti ning Hollandi energiaregulaatori poolt lubatud 7,5 protsenti, kui kohandada tulukuse määrale ka Eesti riigirisk.
Lisaks on AS Tallinna Vesi oma tulukuse määrale palunud sõltumatut kinnitust rahvusvaheliselt tunnustatud majanduskonsultantidelt Oxerast, kelle aruanne on leitav AS Tallinna Vesi kodulehelt. Suudame tõestada, et kõik erastamise eesmärgid on täidetud, teenuste kvaliteet on paranenud ning vastab Lääne-Euroopa standarditele. Oluline on ka see, et investorite poolt teenitud tulukus on olnud vastavuses rahvusvaheliste tavadega. Meie seisukohti kinnitab märkimisväärne hulk tõestusmaterjali.
Samal ajal oleme Eesti ametivõimude poolt näinud vaid ebatäpseid ning täielikult tõestamata analüüse AS Tallinna Vesi tulukuse kohta. Näiteks viitas Konkurentsiamet oma 2009. aasta detsembris avaldatud raportis ja analüüsis Maailmapanga juhistele tariifi määramise osas — neidsamu meetodeid kasutades on AS Tallinna Vesi poolt teenitud tulukuse määr 6,5 protsenti, mitte Konkurentsiameti poolt pakutud 18 protsenti.
Konkurentsiamet saaks midagi sellist väita vaid juhul, kui nad jätavad täielikult arvestamata erastamisel investori poolt makstud raha — selline lähenemine on täielikus vastuolus samade Maailmapanga põhimõtetega, millele Konkurentsiamet ise on viidanud.
Veelgi üllatavam on see, et tänaseni ei ole ükski valitsusasutus teinud või vähemalt avaldanud ühtki põhjalikku analüüsi erastamislepingu täitmise või selle finantstulemuste kohta.
Majandusministeerium väidab, et seaduses pole midagi muutunud ning vaid regulaatori funktsioon on kohalikult omavalitsuselt üle antud Konkurentsiametile. Kui see tõepoolest nende väitel nii on, siis miks ei ole Konkurentsiamet analüüsinud erastamislepingut? On väga raske mõista, miks peaks keegi esitama väiteid investorite poolt teenitud väidetava liigse tulukuse osas ilma lepingut ning selle täitmist analüüsimata. Kui seda pole hinnatud, siis ei ole ka millegagi selliseid väiteid tõendada.
Soovime rõhutada, et AS Tallinna Vesi on alati olnud valmis tegutsema parimatele tavadele vastavas regulatsioonikeskkonnas, mis võtab arvesse erastamise tingimusi. Tänaseni ei ole võimud soovinud laskuda mingissegi tõsisesse dialoogi ei ettevõtte ega selle aktsionäridega. Seetõttu — olukorras, kus meil puudub võimalus võimudega nendel teemadel avatult arutleda, peavad ettevõte ning selle aktsionärid kaaluma kõiki võimalusi oma investeeringute kaitsmiseks. Eriti kui meil on sõltumatu tõestus, et puudub igasugune majanduslik alus investorite kohtlemiseks sellisel viisil.
Tooksin ühe lihtsustatud näite, mis ehk aitab laiemal avalikkusel paremini mõista meie muret ning seda, miks me peame kaitsma oma investeeringuid ning omandiõigust.
Oleme kõik teadlikud Kreeka tänasest keerulisest olukorrast ning et Kreeka valitsus peab erastama osa riigivarasid võlakoorma leevendamiseks. Oletame, et Kreeka valitsus sooviks müüa osaluse ühes oma kommunaalettevõtetest ning näiteks mõni Eesti kommunaalettevõte oleks huvitatud sellesse Kreeka ettevõttesse investeerimisest. Eesti ettevõte teeks oma ostuotsuse ning pakuks hinna, võttes aluseks erastamislepingu tingimused.
Kui see Eesti ettevõte peaks võitma erastamiskonkursi ning täitma esimese kolme aasta jooksul kõiki lepingu tingimusi — siis oleks kõik ju korras. Kujutagem samas ette, et aasta pärast oleks Kreeka riigi majandus paremas seisus ning valitsus võtaks heaks arvata, et see leping talle ei meeldi ning muudaks ühepoolselt selle tingimusi, vähendades Eesti ettevõtte jaoks tehtud investeeringult teenitavat tulukuse määra, millega too oli erastamisel arvestanud.
Kui selline asi juhtuks, siis kas Eesti ettevõte ei peaks mitte sellises olukorras kaitsma oma täiesti seaduslikke investeeringuõigusi? Ning kui kasutada siinkohal näitena Eesti Energiat, kas siis majandus- ja kommunikatsiooniministeerium aitaks ettevõttel kaitsta oma omandiõigust erastamislepingu ning finantsinvesteeringu õiguskindluse osas?
