Autoriõigusest kriitilise pilguga
Materjal ehedal kujul on kui loodusvara. Ta lihtsalt vedeleb mullakuhjades, kasvab puiduna, võib olla villitud 200–liitristesse vaatidesse. Materjali määrab ära keemiline koostis ja füüsikaline struktuur.
Mõni materjal on kallis, mõni aga odav. Selline vahetegemine on siiski tinglik. Lihtsalt, kui inimene hakkas vajama kaubaekvivalenti (raha), siis oli selleks mugav kasutada mingit materjali või materjalide kombinatsiooni, mis oli piisavalt haruldane ning mille hankimine ühtlasi oli seotud ennustatavate raskustega (kuld, teemandid, karusnahk, sool). Ekvivalendiks sobis seega pigem kallis kui odav materjal. Kogu tootmiseelne kaubandus taandus tegelikult sellele, et leida ekvivalendi määramise ahelas mõni nõrk lüli. Kui keegi teadis, kust saada soola odavamalt kui Harju keskmiselt, siis oli tal suur majanduslik eelis. Üks odavamalt saamise võimalusi, muide, oli röövimine — võttes näiteks kulla ära kelleltki, kel oli seda juba eelnevalt või geograafilisest kohast, mida äripartnerid ei teadnud. Või mõlemat korraga — nagu USA talitas indiaanlastega.
Kapitalistliku ajastu saabudes hakkas väärtuseks kujunema pigem info — viis, kuidas materjali kasulikuks esemeks organiseerida. Igal tööstuslikult toodetaval tootel on kaks tahku: esiteks materjalid, mida tema valmistamiseks on kasutatud, teiseks aga teadmine, mille abil materjalid on organiseeritud kasulikuks esemeks.
Keskaegses Veneetsias oli suurimaks saladuseks peeglite valmistamise tehnoloogia. Üks perekond suutis seda saladust varjata üle saja aasta. Kui aga saladus kord teatavaks sai, hakkas korralikke hõbeamalgaamiga valmistatud peegleid valmistama igaüks, kel vaid materjali jätkus. Seega on igas esemes või tootes materjali ning infot teatud kindlas vahekorras. Kui küsite, miks Vana–Kreekas raidkujusid ei „piratud”, siis seepärast, et enamiku kuju maksumusest moodustas kuld. Kui vajalik kullahunnik oli koos, siis skulptori hind oli juba tühine. Tänapäeval on olukord hoopis vastupidine — CD toorik ei maksa pea midagi, kuid CD peale saab kirjutada potentsiaalselt väärtuslikke bitikombinatsioone.
Probleem on siin selles, et kui materjali hulk ja kättesaadavus on suures plaanis ikkagi piiratud loodusseadustega (ning sellisena adekvaatne), siis info kättesaadavus ei ole piiratud ühegi loodusseadusega. Info kättesaadavust saab piirata vaid inimene oma rikutuses, info leviku piiramine kui säärane on tegelikult loodusseadustega vastuolus.
Edasi on huvitav märkida, et loomad piiravad küll ligipääsu emastele (kui kopeerimismasinatele) ning üksteise territooriumile (kui emaste ja söögi asupaigale), kuid mitte kunagi informatsioonile kui sellisele.
Seega on info levikule tõkke seadmine mitte fundamentaalne piirang, vaid ühe inimese tahtlik soov teisele antavat infohulka piirata. Teadmata, kes on see inimene ning miks ta teise eest infot varjab, ei ole üldjuhul võimalik varjamisele eetilist hinnangut anta. Samas, tundes inimeste üldist loomust, võib arvata, et kui inimene mingi teadmise endale hoiab, siis pigem ikka mõne eelise saavutamiseks, teisiti öeldes rikastumiseks. Looduse seisukohast on info varjamine pigem ikkagi pahategu.
See, mis tänapäeval paljusid häirib, on kopeerimise lihtsus. Tehnoloogia arenguga on kopeerimine muutunud sedavõrd universaalseks tegevuseks, et seda kasutatakse igal sammul. Pole kindel, kumb oleks odavam, kas müüa odavamalt ning rohkem või kruvida toote hind üles ning saadud rahast majandada BSA taolisi sunnimehhanisme.
Probleem on selles, et kopeerimise keelamine tegelikult aeglustab tsivilisatsiooni arengut või vähemasti pidurdab seda, või (eriti valikulise kopeerimiskaitse puhul) surub tsivilisatsiooni raamidesse, kus selle arvel rikastuv isik sooviks tsivilisatsiooni edaspidi hoida. See tegelikult sunnib meid liigitama kopeerimiskaitset üheks poliitilise kontrolli tehnoloogiaks, mis on suunatud mingi subjekti rikastumisele teiste subjektide arengupeetuse arvel. Sellisena on kopeerimiskaitse kindlasti inimvaenulik ning pidurdab ja moonutab tsivilisatsiooni arenguid.
Toon kaks näidet. Ühe sci–fi jutustuse teemaks oli maailm, kus heliloojad ei saanud enam uut muusikat kirjutada, sest kõik noodikombinatsioonid olid patenteeritud. Patendi aegumise tähtajaks oli 50 aastat ning heliloojad ootasid järjekorras, et noote enda nimele ümber patenteerida. No kuulge, aga see pole ju enam looming, see on üldkättesaadava ressursi peal parasiteerimine ja alusetu rikastumine. Kunstnik pole siis enam mitte kunstnik, vaid patendi ülesostja.
Teine näide on teoreetilisem. Kujutage endale ette maailma, kus mitte üksnes helikombinatsioonid, vaid ka aatomite omavahelised asendid on patenteeritud. See tähendaks, et kui miilits leiab minu kodunt juhusliku aatomite kombinatsiooni ning tuvastab, et keegi on sarnase varem kusagil patenteerinud, siis pannakse mind ju vangi? See näide osutab väga ilmekalt, et patenteerimisele on looduse poolt seatud piirid. DNA sisu patenteerimine ei mõjuta loodust karvavõrdki. Tema paljuneb ikka DNA abil edasi ning ka looduse vangistamine või trahvimine oleks absurdne.
Absurdile osutamiseks on muidki võimalusi. Kuidas oleks ideega patenteerida kõik võimalikud bitikombinatsioonid, mis ühe CD peale mahuvad? Järeldus on selge — autoriõigus tema arvukates erivormides on loodusseadusega põhimõttelises vastuolus. Mõttetu on patenteerida elementaarseid asju. Mõttetu on patenteerida asju, mille keerukus on võrreldav looduse enda mehhanismidega. Teatud piiratud edu võib saavutada üksnes keskmise keerukusega asju patenteerides ning seda poliitilise kontrolli tehnoloogiatega (käerauad, tapakirves ning lobotoomia) sobitades.
Tehnoloogia võidukäik on paraku kaasa toonud tõsiasja, et patenteeritavate ideede sisemine keerukus hakkab lähenema looduse poolt genereeritud konstruktsioonidele. Ehk teisisõnu, autoriõigust ei ole enam kauaks.
Esimesed näited on juba ka olemas. Ühel Internetilehel on avaldatud algarv, mis „täiesti juhuslikult” langeb kokku DVD dekrüptimiseks vajaliku koodiga. Vingerda, kuidas tahad, kuid algarvu patenteerimise mõttetusest saavad aru isegi juristid.
Põhjalikumalt Arvutimaailma paberväljaandes. Tellimiseks kliki siia
