Ainus elus Rüütliristi kavaler Harald Nugiseks sai 90
Nugiseks on endine Relva-SS allohvitser ja Eesti eruohvitser, kes Teise maailmasõja ajal teenis vabatahtlikuna 20. Eesti Relva-SS Diviisis. Õnnitlejaid oli Pärnusse kogunenud väga palju.
Harald Nugiseks sündis Järvamaal Särevere vallas Karjakülas Vanaõue talus 22. oktoobril 1921.
Punaarmeelaste halastamatu vägivald ja terror kodukülas viis 19-aastase Haraldi augustis 1941 vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. Kapten Artur Asu pataljoni koosseisus võttis ta 28. augustil osa Tallinna vabastamisest. Pärast seda teenis kuu aega Omakaitses. 2. oktoobril 1941 sai temast Wehrmachti koosseisu kuulunud 185. Eesti julgestusgrupi sõdur. Kuid nii nagu väga paljud noormehed, astus ka Harald 25. mail 1943 Relva–SS koosseisus 28. augustil 1942 loodud Eesti Leegioni.
Saksa relvajõudude operatiivjuhtimisele allutatud Relva-SS lahinguüksused loodi 1939. aastal.
Peale astumist Eesti Leegioni järgnes paarinädalane väljaõpe Poolas Heidelaagris. Sealt saadeti südi noormees Saksamaale Heidenheimi luurekooli ning sealt edasi Lauenburgi SS-allohvitseridekooli, kus meestest püüti nelja kuu vältel vormida „raud ja teras“, kes on võimelised pidama vastu mis tahes katsumustele. 1943. aasta oktoobri lõpus saadeti kooli lõpetanud SS-Unterscharfürer Harald Nugiseks Eesti Vabatahtlike SS-Brigaadi koosseisus Venemaale Neveli alla, kus ta sai lähivõitluses tõsiselt haavata, ent pärast paranemist saadeti uuesti rindele. 21. detsembril 1943 anti Haraldile must Haavatumärk ja Jalaväe Rünnakumärk. Osalemise eest lahingutes Neveli all autasustati teda 27. veebruaril 1944 II klassi Raudristiga.
2. veebruaril 1944 olid Punaarmee väeosad Narva jõe paremal kaldal, eesmärgiks Eesti vallutamine. Sama aasta veebruaris paigutati Neveli juurest Eestisse toodud 20. Eesti Relvagrenaderide SS-Diviis Narva jõe joonele. Kodumaa kaitsele astus täiendavalt 38-43 000 eesti meest. Harald ja tema relvavennad võtsid rinde üle 19. veebruaril 1944, ülesandeks Narva jõe vasakul kaldal paikneva, miiniväljadega ja traattõketega tugevalt kaitstud, Vasa-Vepsküla-Siivertsi sillapea hävitamine. 29. veebruari rünnak ebaõnnestus. 1. märtsil algas Haraldi juhtimisel vastase „rullimine“ ehk lähivõitlus kaevikutes. 5. märtsil vallutati Vepsküla ja 6. märtsil Siivertsi sillapea. See oli eesti sõjameeste teene, et punaarmeelased ei pääsenud tookord Eestisse.
Lahingutes ilmutatud sõdurivapruse eest autasustati Haraldit 7. märtsil I klassi Raudristiga. 20. aprillil 1944 riputasid kindralkomissar SS-Obergruppenführer Karl Sigismund Litzmann ja 20. diviisi ülem Franz Augsberger Harald Nugiseksi kaela Raudristi Rüütlirisi.
Raudristi Rüütlirist oli Saksa kõrgeim sõjaväeline autasu, mida annetati ülima lahingulise vapruse eest ka 43 välismaalasele. Relva-SS-is oli 438 Rüütliristi kandja seas 29 Euroopa vabatahtlikku, neist neli eestlast – Alfons Rebane, Harald Nugiseks, Paul Maitla ja Harald Riipalu.
