Tõnis Asson meenutab aega vene kroonus: juuksed aeti kiiresti nulliga maha
Kolonelleitnant Tõnis Asson töötab praegu Eesti kaitseväe esindajana Brüsselis NATO peakorteris.
"See raamat jutustab minu kohustuslikust kahe aasta pikkusest ajateenistusest Nõukogude armees. Selle etapi läbimine polnud eriline kangelastegu, kuigi meenutas kohati halvasti korraldatud ellujäämiskursust. Iga Nõukogude meeskodaniku kohus oli aega teenida ja enamik neist armeesse ka jõudis. Mõni ei naasnud elusalt, mõni maksis füüsilise või vaimse tervisega. Oma meenutuste kirjapanekul püüdsin luua reipamat õhkkonda ja kasutada humoorikat sõnastust, võib-olla olen isegi klišeedes kinni ning tarvitan kohati ebatsensuurseid väljendeid. Niisugune see teenistusaeg oligi – täis klišeesid, molutamist, ropendamist ja vägivalda," kirjutas autos saateks.
I katkend:
Teekonna alguses
Niisiis oli kätte jõudnud aeg ka enda lahkumispidu pidada ja teele asuda. Seekord olid ustavad sõbrad minul külas. Kodus andsin viimase lahkumissaluudi vanast logust Saksa vintpüssist Mauser 98K, mille vend Jaan oli hankinud ja mina ise tehnikumi ühiselamust koju vedanud. Selle ümberlaadimine oli padrunikesta tõmmitsa rikke tõttu raskendatud. Peksin tühjad kestad padrunipesast pika ja jämeda terastraadist tehtud varda abil välja. Lasin viimased padrunid vastu taevast ja andsin püssi isa Tõnisele üle. Arvasin, et armees saan moodsama ja kiirema relva ning hulga värskemaid padruneid. Igal juhul paremaid, kui olin seni kasutanud Mausri jaoks, mille taganev Saksa armee 1944. aastal maha unustanud oli. Emale ja õele ütlesin, et pole tarvis muretseda, ma saan hakkama.
Sõitsime Ungari päritolu ja „kapsaussina” tuntud diiselrongiga Tartusse, vanast vaksalist jalutasin koos pereliikmetega kutsel näidatud aadressile. Komissariaadi ees sumises juba rahvamass, jätsin saatjatega hüvasti, rüüpasin kiiruga mõned õllelonksud ning sisenesin. Kandsin korrapidajale ette: „Kutsealune Tõnis Tõnissovitš ilmus kohustusliku ajateenistuse läbimiseks.” Sisenenud kutsututest kedagi enam välja ei lastud, kohe kontrolliti dokumendid uuesti üle ja aeti ka juuksed kiiresti nulliga maha.
Sellal kandsid noormehed vabaduses pikki õlgadeni ulatuvaid soenguid, mis minu puhul väljendus kergelt lainelistes kuldsetes kiharates, kui mitte lokkides. Kes polnud varem taibanud lühikest soengut hankida, tehti riigi kulul vilunult kiilaks. Tegelikult polnud vahet, sest väeosades lõigati hiljem ka lühikesed soengud veelgi lühemaks. Seepärast ei olnudki ma pidanud vajalikuks oma raha enda kiilastamisele raisata. Kohapeale jõudes toimus nagunii standardimine: ühtne vorm, ümarad siledad pead, siledad ajud ja hall mass.
Ootasime pikalt, kuni kogu rahvas koos ning kõikidel dokumendid kontrollitud. Tavaliselt ilmus enamik kutsututest ka kohale, kui keegi polnud just vahepeal elust lahkunud. Värbamiseks kohandatud keskuse tagaõu oli ettenägelikult ümbritsetud planguga, mille kõrgete kahepoolsete väravate taga ootas meid buss. Enam ei tahetud nekruteid saatjatega kokku lasta ning üritati neid enne teelesaatmist kainestada (mõlemaid osapooli), mis oli lootusetu. Meid muudkui koguti hoonesse, kuni vajaliku kriitilise massi saavutamisel topiti kutsealused kiirelt bussi ja sõidutati hoogsalt väravast välja. Enne kui saatjad arugi said, paistsid bussi tagatuled juba kaugelt.
Mahajäänud sõbrad laulsid ja räuskasid, sugulased nutsid ja kallimad lehvitasid. Asutuse ümber käis tõeline möll ja mürgel, umbes sama kirjut pilti võis ilmselt näha nii Bastille’i lammutamisel kui ka Talvepalee vallutamisel. Komissariaadi personalile oli see vaid tavaline tööpäev, mis kordus igal kevadel-sügisel ning ei üllatanud kedagi. Enamasti ei sekkunud ka miilits – on ju loodusjõududega võimatu võidelda. Nõukogude armee oli vähemalt kui mitte NATO, siis oma riigi ja rahva ning mõne ametkonna jaoks vääramatu, kuid väärakas jõud, või halvemal juhul väärikas jõuetus.
